Comments on: “Sina” või “Teie”?

By: Lady Elisabeth

Lady Elisabeth — Thu, 24 Sep 2009 18:37:12 +0000

Pronto, alati on võimalus ka “nemad” kasutada, kui kimbatus peale tuleb
Mul oli kunagi mustakal üks naabritädi, kes kasutas ainult kolmandat vormi inimestega suhtlemisel, päris lustakas oli. Kujuta ette, kohtud trepikojas väärika vanamammiga, ei saa plehku ka pista, ikka viisakalt tere ja siis läheb lahti:
“Kuidas tal läheb?”, “Kas ta tuleb poest?”, “Mida ta poest ostis?”
Ja kui meid oli trepil korraga mitu pereliiget, siis loomulikult a la “kuidas neil läheb” jne
Esimesel korral ei saa pihta, et kellest jutt on… ok, see faas läheb kiiresti üle, saad aru et mammi räägib sinust… järgmiseks pähkliks on, et kuidas vastata, kas: “tal läheb hästi” või “mul läheb hästi”
täpselt ei mäletagi, kumma versiooni kasuks ma otsustasin, pigem vist kasutasin lakoonilisi “hästi” ja “jah” jne.

Et siis variante kui palju

By: Tiina

Tiina — Wed, 23 Sep 2009 20:54:25 +0000

Huvitav teema, mille üle juurdlesin ise paar aastat tagasi taas.
See on puhtalt stiilitaju ja adressaaditunnetuse küsimus. Ametlikus kõnepruugis ja kirjavahetuses üldiselt “Teie” (isik) või “teie” (kollektiiv) ja sellest tulenevad kõikvõimalikud verbivormid. Tingiv kõneviis (“oleksite”, “sooviksite” jne) siinjuures välja arvata. See on liiane.
Kui võimalik, siis sinatan, aga see on alati eraviisiline vestlus või taotluslik stiilivahetus, ning suuremas ametlikus seltskonnas või millegi kokkuleppimises võin teietada rahumeeli ka inimest, kellega vabas vestluses räägin “sina”. Sõltub palju ka sellest, kuidas vastatakse. Kui teietamisele vastatakse sinatamisega, on adressaat valinud ise teise tasandi. Kuigi siin tekivad teatavad käärid, kuidas edasi suhelda, nagu iga stiilinihke puhul.
Pöördumine “kas tema soovib” vihjab justkui juba majesteetlikumale vastusele, et “nemad on rahul”, s.o et oleksin nagu iseenese heerold. Või vähemalt mõtleksin sellele. Sardooniliselt.
Ja laste teietamist ma üldiselt ei poolda, kui neid just hulgem ei ole. Nad ei saa sellest aru või peavad ähvarduseks, mis ju ei ole kommunikatsiooni mõte.

By: Larko

Larko — Tue, 22 Sep 2009 21:39:35 +0000

Mulle meenub, et kunagisest ajalooõpikust lugesin väljavõteid Novgorodi valitseja ja Rootsi kuninga kirjavahetusest. Seal oli lauseid stiilis: “Meie tahtsime sinuga heanaaberlikult elada, kuid sina alatu lurjus ei võtnud Meie suuremeelset pakkumist vastu.” Iseasi kuidas oleks heade suhete puhul kõnetatud.

Muideks, Rootsis peeti ka enne 1960nendate sinareformi teietamist solvavaks. Kui ei teadnud nime ja/või tiitlit, tuli kõnetada kolmandas isikus asesõnaga: kas tema soovib.

By: Mart K.

Mart K. — Mon, 21 Sep 2009 13:19:00 +0000

Ma ütleks, et tunde küsimus suuresti. Kellegiga, keda olen harjunud sinatama, otse kirjalikult suheldes (näit. sõnumsides või e-kirjatsi), kirjutan ikka suure tähega. kas või näiteks selleks, et eristada umbisikulist “sina” otsesest pöördumisest, ja muidugi ka viisakusest. Sel ajal, kui mind inimeseks treiti, oli see osa igapäevaviisakusest. Samamoodi nagu võõra inimese teietamine. Ma ei solvu, kui võõras mind sinatab (ja ei näe midagi taunimisväärset tendentsis proovida sinatamist siiapoole lahte(sid) üle tuua), ent ise eelistan võõraste poole pöörduda ikka “Teie”-vormis. Kui sellele järgneb üleskutse minna vastastikku üle sina-vormile, siis võtan selle alati vastu.

By: Ave

Ave — Fri, 18 Sep 2009 13:37:35 +0000

Pooldan lihtsat käsitlust – 1 inimene on Sina ja mitu on Teie. Miks peab asja mingite normidega raskeks tegema?

By: mart

mart — Fri, 18 Sep 2009 10:41:50 +0000

Mina arvan, et “Teie” on igati kohane asi. Ühelt poolt see väljendab lugupidamist. Koolis, kus mina õppisin teietasid osad õpetajad ka esimese klassi õpilasi, mis oli väga hea mõte. Õpilased olid kõrvust tõstetud, nad said aru, et neist peetakse lugu. Teiselt poolt loob see teatud distantsi, Teietatav saab aru, et ma kohe teda musitama või kallistama ei kipu. Olen kuulnud, kuidas laste puhul kasutatakse seda ähvardusena ja harilikult koos perekonna nime nimetamisega, et rõhutada, et jutt on “ametlik” ja seal sisalduvad ettekirjutused on kohustuslikud.

Samas, sellised asjad muutuvad aja jooksul. Thou on näiteks inglise keeles erinevatel perioodidel olnud nii ülimat viisakust kui ka põlgust väljendav vorm.

hallowed be thy name,
don’t thee me, thee; i’s you to thee!

By: v.

v. — Fri, 18 Sep 2009 06:49:30 +0000

Mulle ei meeldi üldse, kui võõrad mind sinatama hakkavad. Võimalik, et sisemise ebakindluse küsimus esimesest töökogemusest (uurija, olin siis 22-23 ja nägin välja 15, mistap mind tihti plikaks peeti ja üleolev suhtumine kaugele paistis). Samas nt lepingupartnerite, kolleegidega, ülemustega lähen üsna ruttu sina peale üle, umbes teisest-kolmandast kohtumisest (või lepime juba esimesel kohtumisel kokku). Seega kasutusjuhendis eelistaksin Teie-vormi.

Suure tähega Sina kasutan ka. Aga mitte lugupidamise märgiks, vaid erilisuse märgiks. Isiklik kiiks jälle.

Lapsepõlves oli mul üsna keeruline see õpetaja teema, sest mo matemaatika õpetaja ja koolidirektor oli mo lellenaine, ta üsna tihti suguvõsa sünnipäevadel jmt puhkudel arvas, et ma võiks teda sinatada. Aga mul veel praegugi kohati sisetunne teeb “kõõks”, kui talle sina ütlen.

By: Lauri

Lauri — Fri, 18 Sep 2009 06:29:52 +0000

Minu arust seda kellestki kolmandas isikus rääkimist (“Kas Pronto võtaks veel ühe õlle?”) kasutatakse siis, kui pöörduja pole päris kindel, kumba vormi kasutada, kas Teie või sina. Kolmandas isikus rääkimine on ohutu ja neutraalne. Muideks on ka see tulnud Rootsist, vaata kasvõi Lindgreni raamatutest, kuidas seal täiskasvanud omavahel rääkisid. Soomes esineb seda ka mõnevõrra, või vähemalt esines 20 aastat tagasi, loomulikult ka Rootsi mõjutusel.

By: Enn

Enn — Fri, 18 Sep 2009 05:57:31 +0000

Minule vist meeldiks Teie vorm. Samas, olen olnud töises suhtes ühe tõlkebürooga, kes tõlgib kasutusjuhendeid jms., ning nende instruktsioon oli tõlkida juhendid võimaluse korral hoopis umbisikulisena.

By: tank

tank — Thu, 17 Sep 2009 22:59:01 +0000

Sinavorm. Puhttehniliselt arusaadavam. Teie tekitab segadust.