Rohelised ja Riigikogu
Rohelised
Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.
Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus -- mis saab Riigikogust?
Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.
Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?
Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.
Väike valimisõpik
Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.
1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.
2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja -- te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba "naljamehe" ense vastu.
3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.
4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.
5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe "targa" eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik "tehtud", et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse "trumpe", kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.
6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.
7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.
8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu -- mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka -- loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.
Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?
Valimispohmell
Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi -- ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.
Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal -- reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.
Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.
Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.
Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.
Tallinn on hapu
Hapud viinamarjad
Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.
Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.
No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.
Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on "Peaministri" autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.
Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.
Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.
Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.
Bill Clinton Kim Jong-ilil külas
Bill Clinton
Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.
USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis
Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.
Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö -- eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.
See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.
Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu "kopp ees". Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt "laenatud" põrgumasinaga.
Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.
Gruusia ja Iraak
Gruusia lipp
Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt "gruusia ekspertide" omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.
Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.
Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.
Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.
Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.
Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.
Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.
Komisjonid Tederi vastu
Indrek Teder
Töö Riigikogus on lõbus. Inimesed kogunevad, räägivad juttu, avaldavad arvamusi. Aegajalt hääletatakse erinevate asjade poolt. Aga mitte iga päev pole seal pilvitu: aegajalt ujub välja keegi rõõmurikkujast kretiin, kes hakkab ühte või teist asja nina alla hõõruma. Üks selline pahandusetegija on käibemaksu tõusu vastu kisa tõstnud õiguskantsler Indrek Teder, kelle arvates ei ole nõnda tormakas Käibemaksuseaduse muutmine Põhiseadusega kooskõlas.
Paari sõnaga asjast. 18. juunil võttis hääletas Riigikogu esmapilgul mittemidagiütleva seaduseelnõu üle, mida kutsuti tagasihoidlikult "Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Selles seaduses oli üks tagasihoidlik kaherealine punkt "§ 7. Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; 2009, 24, 146) § 15 lõigetes 1 ja 7 asendatakse sõnad ”18 protsenti” sõnadega ”20 protsenti”." 56 Riigikogu liiget hääletas poolt ja 36 vastu. Seadus jõustus 1. juulist ning vahepeale jäi mõnus puhkus Jaanipäeva näol. Tõsi, jaekaubandusega tegelevad ettevõttes suurt ei puhanud, sest ootamatult tuli suur osa ärist kiirkorras ümber vorpida. Muide, seaduseelnõu avaldas Rahanduskomisjon ja vastutav isik oli selle eest Taavi Rõivas.
Selle peale avaldas Teder arvamust, et tegelikult vaid nelja tööpäeva pikkune periood seeaduse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahel ei ole kooskõlas Põhiseadusega, mis lubab selliseid muudatusi ainult sõjaseisukorra või omariiklust ohtu seadva kriisi ajal. Tema arvates ei olnud tegemist kummagi olukorraga.
Pärast seda tormasid ambražuurile kohe kaks alalist Reformi poolt juhitavat komisjoni ning EPL avaldas kaks vahvat ja huumoriküllast artiklit "Põhiseaduskomisjon jäi käibemaksu osas Tederiga eriarvamusele" ja "Ka rahanduskomisjon jäi käibemaksu osas õiguskantsleriga erimeelt". Humoorikaks teeb asjaolu see, kuidas pealkirjal ja artikli sisul pole mingit seost. Vaatame mõlemat lähemalt.
Esimene artikkel ütleb meil "Põhiseaduse riive pole nii oluline. Riive on paljuski rohkem tarbijakaitse seisukohalt oluline." Tuleb välja, et Põhiseadust Põhiseaduskomisjoni arvates siiski riivati, aga lihtsalt mitte oluliselt. Tuleb välja, et Põhiseadus on selle komisjoni arvates, tsiteerides "Kariibi mere piraate", "More like guidelines". Vähemasti mina küll ei loe välja sellest artiklist, et Põhiseaduskomisjon oleks Tederiga eri meelt.
Rahanduskomisjon on aga maha saanud veelgi humoorikama sõnavõtuga, mida EPL taaskord on tituleerinud erimeelele jäämiseks. Kõigepealt Rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas on selle seaduseelnõu vastutav isik ja vähetõenäoline, et ta ennast maha tegema asuks. Teine asi on see, et 11-st Rahanduskomisjoni liikmest 5 hääletasid saalis selle eelnõu vastu ning Kadri Simson koguni kogus hääli antud asjas erakorralise instungi kokku kutsumiseks. Õiguskantsleriga "erimeelsusele jäämine" tähendab artikli autori sõnu Taavi Rõivase järgmist kommentaari: „Arutasime võimalikke stsenaariume ning mulle näib, et komisjoni valdav enamus on seda meelt, et kõige halvem oleks otsuse tagasipööramine“. See on aga täiesti aia-august rääkimine, kuna õiguskantsler pole kordagi rääkinud sellest, et seadus oleks vaja tagasi pöörata. Loomulikult ei ole selles artiklis ka ühtegi sõna selle kohta, et tegemist EI OLEKS Põhiseadusega kooskõlla mitte mineva seadusega (sisuliselt ainuke asi, mida Teder väitis). Seega isegi Rahanduskomisjon, mis oli selle seaduse initsiaator oli tegelikult õiguskantsleriga samal meelel.
Et oleks selge pilt kes ja kuidas neis kahes komisjonis saalis antud teemal hääle andsid, paneme selle siia ülesse:
Rahanduskomisjon.
| Erakond | Hääletas | |
|---|---|---|
| Taavi Rõivas | Reform | Poolt |
| Tarmo Mänd | Rahvaliit | Vastu |
| Peep Aru | Reform | Poolt |
| Helle Kalda | Keskerakond | Vastu |
| Mart Laar | IRL | Poolt |
| Inara Luigas | Keskerakond | Vastu |
| Eiki Nestor | SDE | Vastu |
| Kadri Simson | Keskerakond | Vastu |
| Toomas Trapido | Rohelised | Poolt |
| Margus Tsahkna | IRL | Poolt |
| Harri Õunapuu | Reform | Poolt |
Põhiseaduskomisjon.
| Erakond | Hääletas | |
|---|---|---|
| Väino Linde | Reform | Poolt |
| Evelyn Sepp | Keskerakond | Vastu |
| Igor Gräzin | Reform | Poolt |
| Andres Herkel | IRL | Poolt |
| Lembit Kaljuvee | Keskerakond | Vastu |
| Ene Kaups | Reform | Poolt |
| Mart Nutt | IRL | Poolt |
| Hannes Rumm | SDE | Vastu |
Lugemisel
Leheküljed
Kraam
Meelelahutus
Omad
Projektid
Sotsiaalne värk
Kategooriad
- Arvamus
- Blog
- Eesti
- Kategooria puudub
- Kino ja TV
- Maailm
- Mina
- Nipid
- Poliitika
- Riistvara
- Tarkvara
- Tehnika
- Töö
- Ulme
- WTF?!
Elu Warcraftis
- Tuuk obtained [Codex: Prayer of Shadow Protection]. 17.08.2010
- Tuuk completed step [Salvaged Demolisher] of achievement [Three Car Garage (25 player)]. 09.08.2010
- Tuuk completed step [Flame Leviathan] of achievement [Conqueror of Ulduar]. 09.08.2010
- Tuuk has now completed [Flame Leviathan kills (Ulduar 25 player)] 2 times. 09.08.2010
- Tuuk has now completed [Deathbringer kills (Icecrown 10 player)] 3 times. 05.08.2010
- Tuuk completed step [Claim victory in the Gunship Battle] of achievement [Heroic: Storming the Citadel (10 player)]. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Gunship Battle victories (Heroic Icecrown 10 player)] 1 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Lady Deathwhisper kills (Icecrown 10 player)] 6 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Lord Marrowgar kills (Icecrown 10 player)] 9 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Ignis the Furnace Master kills (Ulduar 10 player)] 6 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Flame Leviathan kills (Ulduar 10 player)] 12 times. 05.08.2010
- Tuuk earned the achievement [Three Car Garage (10 player)]. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Deathbringer kills (Icecrown 25 player)] 6 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Gunship Battle victories (Heroic Icecrown 25 player)] 2 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Lady Deathwhisper kills (Icecrown 25 player)] 6 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Lord Marrowgar kills (Icecrown 25 player)] 8 times. 03.08.2010
- Tuuk obtained [Idol of Death]. 02.08.2010
- Tuuk earned the feat of strength [Why? Because It's Red]. 02.08.2010
- Tuuk obtained [Band of Eternity]. 02.08.2010
- Tuuk obtained [Lei of Lilies]. 01.08.2010