John Scalzi: “Old Man’s War”
"Old Man`s War" on huvitav raamat päris mitmes mõttes. Autor ise loeb seda tribuudiks Heinleinile ja tänu sellele on läbiv teema "Tähesõdalastega" üsna sarnane. Ometigi on sellel raamatul üks suur ja oluline erinevus -- raamatutegelased tunduvad reaalsete inimeste, mitte kõndivate loosungitena. Ehk teisisõnu kui "Starship Troopers" oli midagi, millest rääkis Singer Vingeri laul "Ei midagi erilist":
Erilised episoodid erilisest elust
mida kuulis kõrv või mida nägi meie silm
Jutustasid kangelaste erilisest valust
sellest rääkis raamat, seda näitas meile film
siis "Old Man`s War" räägib rohkem sellest, et mis juhtuks kui PÄRIS inimesed sarnastesse olukordadesse satuksid.
Jutu sisu keerleb kontseptsiooni ümber, et Maa oma poliitkorrektsuse ning sisemise võimuvõitlusega on küll endiselt inimkonna häll, kuid mille staatus on taandatud muude inimkolooniatega sama pulga peale. Tegelikuks juhtoinaks on tõusnud koloniaalkaisejõud, mis on tehnoloogiliselt kolooniatest endist lootusetult eest ära sõitnud. Ometigi on katsejõud endiselt sõltuvuses kahurilihast, mida värvatakse kolooniate pensionäride hulgast -- inimeste hulgast, kellel on rikkalik igapäevane kogemustepagas, kes on oma "sarved" maha jooksnud ja kes on valmis tegema mida iganes, et nuka taga nuuskivat vikatimeest vältida.
Nimelt pakutavad kaitsejõud vanainimestele võimaluse uut elu alustada -- saada omale uus keha, olla uuesti noor ning ainuke mis selleks teha tuleb on liituda koloniaalarmeega. Kohe raamatu alguses tehakse selgeks ka see, et kuigi elu kolooniates tundub rahulik ja turvaline, siis on see nii vaid tänu "tähesõdalaste" ennastsalgavale tegutsemisele, sest multiversum on paksult täis tegelasi, kes esimele võimaluse inimesed planeetidest välja tõstaks ning ega inimesed isegi paremad pole.
Raamatu peategelane John Perry on üks nendest vanuritest, kes uuesti alustada püüab. Koos teiste samasuguste sarkastiliste vanade peerudega saab ta omale popi ja noortepärase rohelise keha ja Kassisilmad (tm) ning õpib pisitasa oma uut keha ja staatust tundma. Raamatu üks läbivaid teemasi on see, et inimesed kipuvad väga paljusi asju arvama -- ning võrdlemisi vääralt -- nii enda kui teiste kohta ning vaja on üsna äärmuslike situatsioone, et senistest stampidest vabaneda. Ning äärmuslike situatsioon pakub Scalzi kamaluga.
Üldiselt kogu loo tugevaim külg on tegelaste dialoogid, mis on värvikad ning samas usutavad. Pea kõikidel tegelastel on seal omad voorused ja omad pahed ning asjad juhtuvad sellepärast, et see on loomulik, mitte sellepärast, et autoril on hädasti vaja et need juhtuks. Hindeks kindel 5!
Ahjaa ... ning etteruttavalt võib öelda, et loomulikult ei puudu narratiivis ka tulnukad, kelle huvi inimkonna vastu on puhtalt kulinaarne.
Film: “Memento”
"Memento" on film mehest, kes tänu ühes eelnevas intsidendis saadud ajukahjustusele ei ole võimeline genereerima pikaajalisi mälestusi. Põhimõtteliselt on ta pikema vestluse lõpuks unustanud, millest alguses juttu oli ning isegi kes ta vestluspartner on. Kuni instidendini elas ta seevastu aga täiesti normaalset elu ning kõik mälestused hetkeni, mil ta teibaga vastu pead sai on alles. Muide, sissetungijad tapsid ka tema naise ja kuna see on ta viimane "normaalne" mälestuspilt, siis on kurjategija tabamisest saanud tema kinnisidee (kui seda nii nimetada võib).
Kogu film ongi üles ehitatud tema n.ö. tervisehäirele. Meelde jätmise asemel saadab ta iseendale kirjakesi ning polaroide ja tähtsamad detailid tätoveerib ta oma kehale. Näiteks on ta varasemas elus kokku puutunud ühe analoogse juhtumiga ning selleks, et oma olukorrast kiiremini sotti saada, on ta käele lasknud kirjutada selle tegelase nime. Huvitaval kombel on ta nõnda õppinud isegi iseendale valetama.
Kogu film on täis põnevaid lahendusi ning suurepärast lavastajatööd, kuid paraku astub ta täpselt samasse pange kuhu kümme aastat hiljem astus Christopher Nolani teine film "Inception": film ei anna tervikliku muljet, samuti pole süžee lahendused usutavad kuna asjad juhtuvad ainult sellepärast, et lavastajal on loo jätkamiseks vaja, et need juhtuks. Huvitavad lahendused ei ole paraku küllaldased ning tänu sellele on seda linateost raske teist korda vaadata. Sarnasus "Inceptioniga" on niivõrd tugev, et kohati jääb isegi muljet, et uuem film võiks vabalt kanda nime "Memento 2". Päeva lõpuks ei mõju asjale hästi ka see, et see tervisehäire kipub olema AINUKE vedav tegur ja tänu sellele kuritarvitatakse seda igast asendist.
Kokkuvõtteks: film on kindlasti väärt korra vaatamist, eriti kui eesmärgiks on ise kinoalal kätt proovida. Ometigi ei tasu sellele erilisi lootusi panna, sest süžee on lünklik ja ebausutav. Laias laastus on tegemist näitega, et briljantne lavastajatöö on võimeline kompenseerima puudujääke nii sisus ning eelarves. Hindeks kolm punkti viiest.
Leo Kunnas: “Gort Ashryn: 3. osa. Rahu”
Hakatuseks hinne: viis nii paika miinusega, et ulatub peaaegu nelja vastu. Vähem anda ei saa, isegi ei tohi, sest ma olen viisi andnud palju viletsamatele teostele.
"Rahu" on üsna väärikas punkt triloogiale, mille esimene raamat ilmus 2008 aastal. Laias laastus on tegemist kaks-ühes komplektiga, ehk samade kaante vahel on kaks raamatut: esimene räägib kuidas lõppes sõda ja teine sellest mis sai pärast. Teine pool aitab mõista, et kogu sõda pole toimunud vaakumis ning igal võidul -- nagu ka kaotusel -- on hind.
Natuke veider on kogu loo lõpp, mis jätab ülesse teoreetilisel võimaluse jätkulugudeks -- nimelt viimane diskussioon nende tõukude esindaja ja peategelase vahel viitab sellele, et lahti on rääkimata kaks väga olulist asja: kahe rassi arenguanomaaliate põhjus ja uue välise ohu teke. Nende kahe küsimuse põhjalik toonitamine enne viimast punkti ei saa lihtsalt olla juhuslik.
Aga tagasi loo juurde. Sisu on puhas viis -- isegi minu arvates täiesti põhjendamatult ette võetud ajaränne suudeti adekvaatselt välja mängida. Retked sõduri,keda on lapsest saati simulatsioonide abil treenitud, mõttemaailma oli samuti mõtlemapanevad: kui suur osa tema elust on üldse reaalne? Kas ta üldse saabki aru mis on reaalne? Kas ta on selleks suutelinegi?
Jutu miinustena tooksin ma välja karakterid, mis on üsna kahemõõtmelised ja dialoogid, mis on esitatud koolipoisiliku püüdlikude ja lihtlausetega. Pikemate diskussioonide käigus oli kohati isegi raske aru saada, kes mida räägib kuna diskussionid kippusid muutuma omamoodi topeltmonoloogideks, kus omavahel vestlevat tegelast vahetasid sõnu vaid selleks, et lugeja saaks kindlasti aru, mis toimub. Õnneks ei ole tegemist siiski karakteripõhise looga ja seetõttu saab selle miinuse panna maksimumhinde lõppu ilma palligi maha lõikamata.
Film: “Inception”
Lõpuks ometi sai ära vaadatud ka Christopher Nolani film nimega "Inception", mis kannab maakeeli nime "Algus". Lugu räägib tegelastest, kes mõõduka tasu eest tungivad inimeste alateadvustesse, otsivad sealt informatsiooni ja vajaduse korral ka jätavad seda sinna.
Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.
Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks -- eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.
Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega -- kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele "kuidas?" on vastatud elegantselt on küsimus "miks?" jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?
Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.
Alastair Reynolds: “Redemption Ark”
Fatal error: Call to a member function itemLookup() on a non-object in /srv/vhost/pronto.pushspace.com/wp-content/plugins/amazonsimpleadmin/AsaCore.php on line 1681