Film: “Memento”
"Memento" on film mehest, kes tänu ühes eelnevas intsidendis saadud ajukahjustusele ei ole võimeline genereerima pikaajalisi mälestusi. Põhimõtteliselt on ta pikema vestluse lõpuks unustanud, millest alguses juttu oli ning isegi kes ta vestluspartner on. Kuni instidendini elas ta seevastu aga täiesti normaalset elu ning kõik mälestused hetkeni, mil ta teibaga vastu pead sai on alles. Muide, sissetungijad tapsid ka tema naise ja kuna see on ta viimane "normaalne" mälestuspilt, siis on kurjategija tabamisest saanud tema kinnisidee (kui seda nii nimetada võib).
Kogu film ongi üles ehitatud tema n.ö. tervisehäirele. Meelde jätmise asemel saadab ta iseendale kirjakesi ning polaroide ja tähtsamad detailid tätoveerib ta oma kehale. Näiteks on ta varasemas elus kokku puutunud ühe analoogse juhtumiga ning selleks, et oma olukorrast kiiremini sotti saada, on ta käele lasknud kirjutada selle tegelase nime. Huvitaval kombel on ta nõnda õppinud isegi iseendale valetama.
Kogu film on täis põnevaid lahendusi ning suurepärast lavastajatööd, kuid paraku astub ta täpselt samasse pange kuhu kümme aastat hiljem astus Christopher Nolani teine film "Inception": film ei anna tervikliku muljet, samuti pole süžee lahendused usutavad kuna asjad juhtuvad ainult sellepärast, et lavastajal on loo jätkamiseks vaja, et need juhtuks. Huvitavad lahendused ei ole paraku küllaldased ning tänu sellele on seda linateost raske teist korda vaadata. Sarnasus "Inceptioniga" on niivõrd tugev, et kohati jääb isegi muljet, et uuem film võiks vabalt kanda nime "Memento 2". Päeva lõpuks ei mõju asjale hästi ka see, et see tervisehäire kipub olema AINUKE vedav tegur ja tänu sellele kuritarvitatakse seda igast asendist.
Kokkuvõtteks: film on kindlasti väärt korra vaatamist, eriti kui eesmärgiks on ise kinoalal kätt proovida. Ometigi ei tasu sellele erilisi lootusi panna, sest süžee on lünklik ja ebausutav. Laias laastus on tegemist näitega, et briljantne lavastajatöö on võimeline kompenseerima puudujääke nii sisus ning eelarves. Hindeks kolm punkti viiest.
Film: “Inception”
Lõpuks ometi sai ära vaadatud ka Christopher Nolani film nimega "Inception", mis kannab maakeeli nime "Algus". Lugu räägib tegelastest, kes mõõduka tasu eest tungivad inimeste alateadvustesse, otsivad sealt informatsiooni ja vajaduse korral ka jätavad seda sinna.
Film kasutab intrigeerivat motiivi, mis on visuaalselt ja vormiliselt väga hästi üles ehitud. Efektid on muljatavaldavad, näitlejtöö on korrektne, kuid paraku on kogu selles teostuses midagi häirivat. Pärast seda kui esimene vaimustus on haihtunud selgub, et filmil pole tegelikult süžeed; lihtsalt tegemist on teineteise otsa lükitud stseenidega, mis on omavahel üsna lõdvalt seotud. Ka tegelaste motiivid on hägused kui peategelane ehk (osaliselt) välja arvata.
Võtame näiteks läbiva teema, mis peaks olema kogu filmi emapuuks -- eksisteerib kaks konkureerivat kontserni, millest üks kipub teise jaoks liiga suureks minema. Suurema kontserni omanik ja juht viskab paraku aga sussid püsti ja kogu kupatus jääb tema pojakese hapratele õlgadele. Kogu loo mõte on selles, et väiksema konkurendi juht palkab peategelaste kamba, et need istutaks mantlipärijale pähe mõtte ettevõte väiksemateks ja nõrgemateks osadeks jaotada nõnda, et tema konkurentsiks püsida suudaks.
Filmi vaadates peaks juba alguses selge olema, et emokalduvustega pojake oleks kogu firma niikuinii tuksi keeranud. Samuti oleks tunduvalt odavam ja ohutum olnud häguste mõtete asemel talle hoopis tinaubin pähe istutada. Kuid probleemid ei piirdu vaid sellega -- kogu filmi jooksul on näha, et sellal kui küsimusele "kuidas?" on vastatud elegantselt on küsimus "miks?" jäänud ilma igasuguse tähelepanuta. See häirib väga, juba esimesest poolest tunnist alates kuni lõpuni välja, mil tekkis tahtmine küsida, et milleks see kõik?
Ma ei hakka igaks juhuks rohkem seda asja lahkma. Üks kord vaatamist on see film igal juhul väärt, ometigi on kahju kasutamata jäänud potentsiaalist. Hindeks 3 punki 5-st.
