Mis ohustab Eestit?
Ei möödu praktiliselt nädalatki, mil üks või teine poliitika rahvast Venemaaga ei kollitaks. Põhimõtteliselt on loodud idanaabrist kuvand kui võitmatust ja kõikvõimsast vaenlasest, kes päevast päeva valmistub oma naabritele kurja tegema ning kus Kremi tagatubades Putin ja Medvedjev muud ei tee kui aiva uusi sõjaplaane hauvad, üks hullem kui teine. Tõsi aegajalt kui jutuks tuleb Eesti enda sõjaline kapasiteet, siis märgitakse igaks juhuks ära, et tegelikult on Venemaal miljon aastat vana varustus ning meie siin Murumütsimaal astume ikka täitsa moodsalt, aga sisimas teavad kõik, et see on enesepetmine ning pealegi kui sul auk peas, siis pole vahet, kas selle tegi kakskümmend aastat vana kuul või äsja valatud tinaubin. Ma ise nimetaks seda täiesti vastutustundetuks moraali õgvendamiseks.
Aga kuivõrd need sõjatrummipõristajad ise Venemaa kallaletungi usuvad? Paistab, et mitte kuigi tõsiselt: Eesti kaitseväge arendatakse pigem välismissioonidel osalemiseks (loe: ründeülesannete täitmiseks), mitte kaitsetegevuseks, relvastus on vana ja kogu vastupanuvõime spekter on parlanksist väljas (õhus pole meil suurt midagi välja panna ning ka rasketehnikaga on lood nii nagu nad on). Räägitakse küll NATO-st ja selle julgeolekugarantiidest, kuid nagu iga garantiiga kehtib ka siin reegel, et oma lollustest tingitud probleeme teised parandama ei hakka. Räägitakse ka tapariistade kallis hinnast, aga ons keegi kunagi väitnud, et julgeolek tasuta sülle kukub? Pigem ei usu võimuladvikus mitte keegi, et Venemaa viitsib meid siin surkima tulla ning naabri mustadesse värvidesse võõpamine kannab endas pigem sisepoliitilist eesmärki kui reaalset vajadust rääkida "faktidest" ning Euroopa ähvardavast hirmsast ohust. Võtame asja kasvõi nii, et kui nad kavatseks reaalselt Eestile säru teha, siis miks nad nõnda usinasti ehitavad Ust-Luga kaubasadamat?
Aga mis või kes siis ohustab Eestit? Üllataval kombel ei ohusta Eestit mitte see, et Venemaa meid ründab, vaid see, et Venemaad rünnatakse. Kus puid raiutakse seal laastud lendavad ja kui Sosnovõi Bori tuumajaam vastu taevast lastakse või Piiterile või Pihkvale tuumapomm loobitakse, siis saab meil siin kõike muud kui lõbus olema. Ning kui asi juba nii käest ära on läinud, siis vaevalt NATO meile appi tuleb. Küll läheb NATO aga appi Venemaale ja meie koos NATO-ga. Seega nii huvitav kui see ka pole -- kui Eesti peaks lähitulevikus mõnda enda pinda ohustavasse konflikti sattuma, siis suure tõenäosusega võitleme me venelastega hoopis õlg õla kõrval. Muide, see pole ka esimene kord, sest esimese Eesti Vabariigi ajal moodustasid meie sõjaväe ladviku Tsaari-Venemaa kaadriohvitserid, kes punaste vastu sõdides oma teeneid noorukesele riigile pakkusid. Neist paljude soontes ei voolanud tilkagi eestlase verd, aga sõja lõpuks olid nad palju suuremad eestlased kui nii mõnigi sundvärbamisest kõrvale hoidev Jaan või Jüri.
Seega küsimus oleks pigem see, et kes ohustab Venemaad? Arvatavasti suurim oht Venemaale on riigi lagunemine kaheks vaenulikuks pooleks. Olgem ausad, nõukaaja lõpu putš oli näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, aga õnneks juhtumata jäi. Jeltsini poolt juhitud nõrk keskvõim lõi soodsa pinnase uskumatult suure mõjujõuga oligarhide tekkeks, kes muutusid lõpuks ohuks juba riigi terviklikkusele. Paljuski seda ohtu mõistes, kuid jõuetuna sellega midagi ette võtta, määras Jeltsin tegutsemisvõimelise ja tugevat keskvõimu pooldava julgeolekujuhi Vladimir Putini peaministriks. Paljude jaoks üllatusena tulnud valiku õigsust näitas ilmsekalt ka see, et Putinit prooviti algusest peale diskrediteerida kui pehme riigipöörde korraldajat. Tegelikkuses oli ta tõenäoliselt üks käputäiest "kõrgliiga" mängijatest, kes oma tausta tõttu olid erinevate manipulatsioonide jaoks raskesti ligipääsetav. Tehtud panus osutus õigeks ning esimesed oligarhide pead veeresid juba samal aastal.
Nüüd tagantjärele vaadates võib loota, et äkki toimus nihe piisavalt vara ning kõik ei ole veel kadunud, kuid Venemaal on stabiilsus veel kõik muud kui kotis. Piisab mingist suuremast intsidendist, mis rahva meelsust muudaks ning vaja on ühte karismaatilist juhti, kes seda tekkinud olukorda ära kasutab ning ühe Venemaa asemel on kaks, omavahel vaenujalal olevat Venemaad. Tõenäoliselt toimub sellisel juhul lõhenemine läbi kõikide struktuuride ja selge on see, et sellisel juhul ei saa keegi naabritest jääda enam kõrvaltvaatajaks. NATO ja EL-i poolavalik toetus Putinile on tegelikult märk sellest, et mõlemad liidud on teadlikud kujunenud olukorrast ning proovivad paati mitte kõigutada. Tänu sellele mõistsid ka Lääneriigid väga hästi, et Venemaa ladvikul ei olnud palju valikut kui Gruusi ülihalvasti ajastatud katse oma territoriaalne terviklikus taastada jõuga laiali peksta, sest see oleks näidanud keskvõimu nõrga ja teovõimetuna. Nõrk ja teovõimetu valitsus on aga läbi aegade olnud kõikide hädade allikaks.
Eesti peaks toetama Mistralite müüki Venemaale
Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre
Et elu huvitavaks teha pakun välja ühe kohalike jõujumbudele vastukarva idee -- Eesti peaks ametlikult toetama Mistral klassi dessantlaevade müüki Venemaale, sest suures plaanis on kogu projekt Eesti huvides. Miks? Alustame algusest ...
Kõigepealt võtame kokku ja vaatame, kes on selle projekti vastu? Üllataval kombel on selle vastu praktiliselt kõik, osad õigetel, osad täiesti valedel põhjustel. Idanaabrite sõjaväeladvik on täiesti põhjendatult seisukohal, et relvastuse ost välismaal seab nad sõltuvusse välismaa tarnijatest, nõrgendades samal ajal kodumaist relvatööstust. Omalt poolt lisaksin ma veel juurde, et kogu projekt viiks naftaeurod tagasi Euroopasse ning tasakaalustaks piirkondade omavahelist väliskaubandust. Muide, tegemist oleks suurima relvatarnega vanade vaenlaste vahel pärast Teist Maailmasõda ja avaks uksed ilmselt järgmistele projektidele.
Mida siis see Mistral klass endast kujutab? Tegemist on Prantsuse laevastiku suurima klassiga, mis ei ole varustatud tuumageneraatoriga. See võib pardale võtta kokku 16 keskmise suurusega kopterit, millele on laeval 6 maandumisplatsi. Lisaks on laeval neli pargast relvastuse ja sõdurite vedamiseks maale, ruumi ligikaudu 100 sõiduki jaoks, mille hulka mahub ka tanke ning 450 sõduri jaoks. Kriisiolukordades võib lühiajaliselt alusele tuua ligi kaks korda rohkem inimesi, muutes selle ideaalseks evakuatsiooniplatvormiks. Prantslased kasutavad oma Mistral klassi laevu humanitaarmissioonide tarbeks ning rahuvalveülesannete täitmiseks. Näiteks saadeti just need laevad evakueerima Prantsuse kodanike 2006 aasta Iisreali-Liibanoni konflikti ajal. Laev sisaldab muu hulgas ka välilaatsareti ning see on võimaline toimima staabina väiksemate konfliktide ajal.
Mida venelased sellega teha saavad? Balti riikidele selline monstrum üldiselt ohtu ei kujuta, sest kui Venemaa peaks soovima siin sõjatrumme tagum hakata, siis on tal palju lihtsam läänepiir ületada. Taoliste aluste paigutamine Eesti liitlaste ning sõjategevuse vahele võrduks nende mahakandmisega ning kui arvestada nende funktsionaalsust ja hinda, oleks taoline teguviis Venemaa vaatevinklist mitte ainult mittevajalik, vaid suisa kuritegelik. Kahjuks mitte kõik endised idabloki riigid ei saa sellist geopoliitilist olukorda nautida ning on kaks riiki, mis taolisest diilist ohtu võivad tunnetada: Gruusia ja Ukraina. Muide huvitaval kombel on Gruusia neist kahest isegi vähem ohustatud kui Ukraina, sest Venelastel juba praeguseks mitu baasi nende pool mägesi ja seega vähemalt hetkel ei oma Mistralid sellel suunal erilist väärtust. Samas Ukrainaga on lood sootuks teised. Pisitasa on nad mõista andnud, et tahaks Krimmi baase omale tagasi -- asjaolu, mis on ühest küljest komplitseeritud ja teisest küljest ka Vene poole jaoks mõeldamatu. Krimmi baaside andmine Ukrainale muudaks kogu Musta mere laevastiku kodutuks, pealegi sai Ukraina omale Krimmi alles eelmise sajandi viiekümnendate lõpus just Venemaa käest ning kui hakata ajaloolisele järjepidevusele rõhuma, siis ei ole asi Kiievi jaoks põrmugi hea. Näiteks kui läbi golodomori kuulutada kuritegelikuks kõik nõukogude võimu teod, siis kuulutataks kuritegelikuks ka Krimmi andmine Ukrainale. Kujutage nüüd ette (läbinisti teoreetilist) olukorda kui Venemaa peaks näiteks pakkuma välja diili, kus Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed territooriumid, tingimusel, et Venemaa saab tagasi oma tolleaegsed territooriumid Musta mere ääres. Kuidas Eesti peaks siis käituma?
Ühe huvitava "võiduna" pakuti välja, et laev müüakse Venelastele ilma relvastuseta. See on naeruväärne peamiselt seetõttu, et sellel laeval praktiliselt pole tõsiseltvõetavat relvastust peale mõningase kaitsevahendite. Hakata väitma, et need kujutavad mingit reaalset ohtu maailmarahule ei erineks oluliselt sellest, kui hakata vastu raketitõrjebaaside ehitamisele Poolasse. Pealegi on nende sõjaline väärtus pehmelt öeldes olematu. See laev on mõeldud opereerima eskordflotilli kaitse all.
Seega võib öelda, et plõksimise aseme oleks palju mõistlikum oleks toetada nende laevade müüki Venemaale, sest pärast seda on oluliselt rohkem põhjust nõuda, et nad võtaks osa erinevate rahukaitsemissioonidest siin ja sealpool eksvaatorit. Võimalik, et see sõjardid piisavalt hõivatuna, et nad midagi muud huvitavat välja ei mõtleks. Kui kaardid õigesti mängida saab Eesti lisaks arvestada Prantsusmaa toetusega mõnele meile olulises küsimuses, samuti toetades relvade müüki itta, loob müüja enda jaoks järelturu, õgvendab Vene relvatööstust ning suuremas plaanis viskab päris korraliku kaika kodartesse ka relvaekspordile. Öelge ise, kas te tahaksite laevu osta riigi käest, mis neid ise sisse ostab?
Eesti Vabadussammas on virisemine
Mul on sellest Vabadussamba kallal virisemisest kopp ees. Kohe tõsiselt on kopp ees. Selle sambaga on olnud juba aastaid jama. Ühest küljest oli seda sammast mitte vaja, vaid kohe väga vaja -- omariikluse mälestusmärgi, ükskõik millised, tsementeerivad riigi iseseisvuse alustalasi ja loovaid sümboleid, mis viimasel ajal on eestlaste jaoks hääbuma hakanud. Koos keele ja meelsusega. Nagu ikka ei ole selle juures tähtis mitte vorm, vaid sisu ning tegelik Vabadussammas asub iga inimese enda sees. See suur kolakas seal platsi servas on lihtsalt võtmeks ja võti avas ukse näitamaks, kes me tegelikult oleme.
Kes me siis oleme. Suuresti oleme me kõik erinevad, kuid sellest jookseb läbi üks defineeriv joon, mis rahva kaheks jaotab, tekitab polaarsuse ja koos sellega toob ka teatavat sorti selguse, mis pikas perspektiivis on ilmselt puhastava iseloomuga. Me saame teada, kes me oleme ja näeme esimest korda ennast sellisena nagu teised meid näevad. Küsimus on nüüd rohkem selles, et kas me julgeme endale otsa vaadata või süüdistada neid, kes julgevad?
Selleks defineerivaks jooneks on suutmatus ja soovimatus olla ise, mõelda omi mõtteid ja teha omi tegusi. Kritiseerida ning lõhkuda on lihtne, esimese jaoks pole vaja midagi teha, tuleb lihtsalt avada pudrumulk ja sooja õhku välja lasta. Lõhkumise jaoks on vaja natuke rohkem: madalat laupa, sepavasarat ning viha kõige vastu, mis on erinev. Me nägime aprillirahutusi, aga kas me õppisime sellest midagi? Üksainus heidetud kivi hävitas selle, mille keegi oli pika aja jooksul valmis ehitanud ja millesse ta oli investeerinud oma aega ja vahendeid. Seda kivi oli samas nii lihtne heita ja ma kahtlustan, et heitja jaoks tundus see ka õiglane ning õilis tegu. Kas me oleme valmis neist paremad olema või tegelikult oleme samasugused mölakad, kes räägivad lihtsalt erinevat keelt?
Mis tähendab suutmatus ja soovimatus? Selle sambaga on tegeletud juba aastaid ning alati on seda saatnud lakkamatu ning kõikemattev virin. Küll ei sobi üks asi, küll teine, osadel puhkudel viriseti selleks, et endast märku anda osadel puhkudel seetõttu, et autoriks oli vale inimene, jne. Meie riik hakkab varsti kolmandat aastakümmet käima ning aeg on muutuda. Kui esimeses aastakümnes võeti vastu kõik mis anti ja nõuti juurde, siis teises aastakümnes oldi vastu kõigele, mässati ning ei nõustutud mitte millegagi, mis oli kellelgi teise poolt tehtud. Riigid on selle koha pealt nagu lapsed, rahvusriigid seda enam. Sammas oli murranguks; näha on, et inimesed on väsinud sellest negatiivsusest ja vastandumisest -- on hakanud tekkima uus põlvkond, kes on palju selgema silmavaatega ja resoluutsem. Kuidas tegutseda ja mida võtta ja jätta otsustatakse ise -- kui kellelgi on mingeid paremaid ettepanekuid, kuulatakse see ära, kui kellelgi plaane pole, aga soovib niisama vinguda ja viriseda, seda ignoreeritakse. Asjad ei saa kunagi tehtud, kui arvestatakse ebakonstrutiivsusega.
Sellega koos on minu ettepanek selline. Olgem positiivsed. Kui midagi ei meeldi, siis pakkuge välja parem variant. Või toetage kellegi teise paremat varianti. Kui valida ei oska, siis pole põhjust ka hädaldada, sest selle otsuse tegid inimesed, kes oskavad. Kui te käite valimispäeval Internetis ehk urni juures ja lükkate sinna tühja ümbriku, siis loetakse see rikutud sedeliks, millega tulemusi kokku lükates ei arvestata. Sama kehtib ka selliste otsuste puhul. Võib ola, et mitte kõik otsused ei ole lihtsad ja mitte kõik valikud ideaalsed: sellisel juhul valige halbadest parim või pakkuge omalt poolt midagi. Kui maailma oleks must ja valge, siis poleks ju otsuseid vaja teha, vaid kõik oleks niigi selge. Vastu oskab igaüks olla, kuna vastu olija ei vastuta millegi eest. Poolt olemine nõuab kodanikujulgust ja mõistmist.
Otsustage nüüd ise, kas teie Vabadussammas on virisemine või konstruktiivsus. Pool aastat on möödas ja ikka leiab inimesi, kes peavad konstruktiivseks pärast kaklust rusikatega vehkida -- ometigi on praegult juba hulgaliselt muid asju, mida on veel võimalik muuta ja kuhu on veel võimalik panustada.
PS. Muide vahepeal tuli jutuks, et miks nii palju raha selle peale kulutati ja et "mina küll oma maksudest seda ei maksaks". Meil on hunnikute viisi erinevaid muid projekte samaaegselt käimas, kuhu iga aasta kulutatakse miljardeid kroone. Sealsamas kõrval on inteu (kuigi praktiline) liuväljak, mille hind on palju kosmilisem. Selles plaanis on see tühine 100 miljonit köki möki ja kujutage endale ette, et see raha on saadud nende maksudest, kellele see sammas meeldib. Teile jääb näiteks see liuväljak.
Spioonilugu: “Arctic Sea”
Arctic Sea
Ma lappasin läbi enam vähem kogu informatsiooni, mis seniajani on Arctic Sea kohta ilmunud, kõrvaldasin ilmselged kõlakad ja kirjutasin sellest järgneva jutu, mida kui soovite võite lisada vandenõuteooriate pikka rivvi.
Grupp Vene kodanike omastab Kaliningradis Vene sõjaväelt midagi, mille kohta nad teavad, et selle kadumist varem või hiljem märgatakse. Tõenäoliselt on tegemist millegagi, millest ainuüksi info lekkimine võib tekitada rahvusvahelise skandaali. Arvatavasti on tegemist taktikalise tuumarelvaga: suhteliselt madala purustusvõimsusega, kuid hõlpsalt transporditava lõhkepeaga. Väidetavalt Kaliningradis neid ei ole, kuid Venemaa lubas nad sinna viia kui Ida-Euroopa riikidesse hakatakse "raketitõrjebaase" rajama.
Eelpoolnimetatud grupi huvides on rel võimalikult kiiresti Kaliningradist minema saata ning selleks asutakse otsima sobivat laeva. Taoline alus leitaksegi ning laevalt värvatud kollaborandi abiga toimetatakse relv salaja pardale. Kuna laeval ametlik last puudub, siis on seda suhteliselt lihtne märkamatult teha, sest laeva praktiliselt. Võimalik, et saadetis toimetatakse laevale juba remondi lõpp-faasis. Laeva valikul tuleb suureks plussiks ka see, et vahepeatumine tehakse Helsingis koos lasti pardale lossimisega. Kui sellega muud ei saavutata, siis jälgede segamine toimub ikkagi, sest see lisaks mõistatusse uue teguri: äkki tõsteti pomm maha juba Soomes.
Nüüd tekib üks osa, mis peab veel selguma. Tõenäoliselt oli grupil kodanikel ka saadetisele ostja olemas, kuid igal juhul saavad ühte või teist viisi asjast haisu ninna nii ameeriklased kui venelased. Võimalik, et teineteise järgi nuhkides. Õige laeva tuvastamine võtab natuke aega, samuti läheb veidike aega Soomes (seda eelkõige venelastel, kes peavad nüüd hästi ettevaatlikult mängima). Ameeriklased tegutsevad samas teisel rindel: nad võtavad ühendust piirkonna vasallriikidega (kelleks on Balti riigid) ning paluvad omale hankida "erategijatelt" tiim, mis koos spetsialistidega saadetakse laeva üle võtma. Ülevõtmismeeskond võtab laeva üle ja pärast mõningaid arusaamatusi veenavad nad meeskonda käituma nagu ette nähtud. "Erategijate" tiim koosneb suure tõenäosusega ullikesteks, kes on kaasas rohkem "massi" pärast.
Kuna aktsioon toimub kusagil Rootsi piirivetes, siis igaks juhuks saadetakse Soomlastele ka lunarahanõue. Lunarahanõue muide lasti omanikele ei jõua, vaid jääb kuhugi toppama. Võimalik, et selleks hetkeks on ka venelased kogu asjast haisu ninna saanud. Venelastel on nüüd korraga kolm muret: esiteks ei tohi info lasti kohta lekkida, teiseks ei tohi last kolmandate osapoolte kätte sattuda ja kolmandaks tuleb vältida laeva sattumist mõne suurema linna lähistele. Viimane on oluline juba kasvõi seetõttu, et laev ise võibki osutuda pommi kohaleveovahendiks ning plaan võib-olla oligi see lõhata ilma seda laevalt maha toimetamata. Igal juhul saadetakse välja eksaader, Atlandil juba paiknevatel sõjalaevadel kästakse blokeerida ligipääsud suurematesse sadametesse ning enamus sealkandis viibivad allveelaevad kaasatakse otsingutesse. Antakse käsk laev uputada, kui seda ei õnnestu ise üle võtta. Samuti antakse käsk sekkuda, kui kolmandad osapooled peaks laeva enda valdusesse saama.
Samaaegselt võetakse Moskavast ühendust kõikide osapooltega ning hoiatatakse: kui keegi laeva omaalgatuslikult katsub kinni nabida, siis tuleb sellest väga palju pahandust. Näiteks võib juhtuda õnnetus mõne sealkandis luusiva allveelaeva torpeedoga, mis iseeneseslikult stardib. Loomulikult lubatakse ka hüvesi koostöö eest. Tänu sellele vaikivad kõik informeeritud allikad.
Mingil hetkel lahkuvad laevalt operatsiooni ajud. Kas nad ka relva kaasa võtavad on küsitav, kuid seda ei saa välisatada. Kaaperdajate arv väheneb kümnelt kaheksale. Kahuriliha jäetakse maha, kuna nad ei tea niikuinii millestki midagi ja nende taust on selline, et nad ei huvita kedagi.
Vahepeal katsutakse jälgi segada: esiteks katsutakse laev kaaperdada Rootsi vetes, kuna sellisel juhul näeksid reeglid ette, et kohut nende üle mõistetakse rootslaste poolt. Igaks juhuks tehakse ka lunarahanõue soomlastele. Venelased ignoreerivad seda katset ning kuuluatvad, et kuritegu leidis aset rahvusvahelistes vetes, mis tähendab, et kohut peetakse kinni nabinud riigi kohtuvõimude poolt.
Täenäoliselt valgustati kogu operatsiooni olemusest toimumise hetkel ka paari tähtsamat USA nina, andes mõista, et kui te aitate äparduse maha vaikida, siis kunagi hiljem vaatame meie kõrvae kui teil peaks midagi sarnast juhtuma: quod pro quo. Ilmselt soovitatakse ka unustada see kaaperdamisüritus. Vastutasuks lubavad venelased, et nad ei uuri seda värki rohkem, vaid võtavad seda kui tavalist lolli kaaperdamist.
Märkmisväärne on kogu protsessi juures on see, et mitte ükski Euroopa ametlik kanal ei kommenteeri seda asja, ajakirjandus teeb küll erapooletuid katseid, kuid informeeritud allikad vaikivad kui üks mees. Informeerimata allikad küll spekuleerivad, kuid kuna nad midagi ei tea, siis tekitavad nad rohkem segadus kui müra, mis on kõiki osapoolte jaoks teretulnud nähtus.
Mis arvate?
21. sajandi piraadid
Arctic Sea
Juba hulga päevi pakub erinevate paranoiaspetsialistidele suurt rõõmu kaaperdatud venelaste laev, mis nüüd kätte saadi ja tegelased liistule tõmmati. Mõnes mõttes pani see meidki mereriigina proovile ja tulemused ei ole head. Ühest küljest on tore, et meil on viitseadmirali (ja Riigikogu liikme) nimeks Kõuts: kassid teatavasti suuremat sorti meremehed ju pole ja ka nende kala tuleb poest või turult. Teisest küljest oli pagana piinlik kui teda eksperdina välja käidi ja ta siis saamatult mökutas.
Minu arvates on kogu selle jama juures tähelepanuväärne just see, mida tegi Eesti, mitte see, mida tegu Venemaa. Näiteks kui hakati rääkima, et laeva kaaperdajate hulgas on ka Eesti kodakondsusega inimesi, siis ajas välisministeerium päris pikalt joga, et nemad ei tea midagi, kuigi välisminister Paet oli juba omaks võtnud, et laevas on Eestlasi. Samuti pidas vajalikuks vaikida Marko Mihkelson, kes satub ekstaasi juba ainuüksi sellest kui Piiteri sadamas venelaste allveelaev peaks juhuslikult periskoobi vee alt välja pistma. Üldiselt tundub, et kogu poliitiline koorekiht on ennast kogu sellest jamast distantseerima asunud ning vaene Paet peab selle kuidagi üksi ära helpima.
Aga tulles tagasi selle laeba juurde. Vilkama fantaasiaga paranoikud on jõudnud juba sinnamaani, et pakuvad kogu seda asja välja kui mingit venelaste vandenõud: kas siis selleks, et kuidagi ennast pakasuhha korras (olles kogu asja ise lavastanud) kõvade antipiraatidena näidata või selleks, et rohkem vägesi Läänemerre tuua.
Viimase variandi ma arvan võib kohe maha tõmmata: Venelastel on siin juba kaks suurt baasi Piiteri ja Kaliningradi näol ja kui nad siia kasvõi ühe suurema laeva veel juurde tooksid, siis ei mahuks tsiviilalused enam ümbergi keerama. Pakasuhhat ma samuti ei usu kohe üldse, sest pigem näitab selline asi venelaste nõrkust kui nende ukse eest nende laev sisse vehitakse.
Viimane mõte kusjuures võib selgitada omamoodi ebaproportsionaalse jõu kasutamist. Ühest küljest kui venelaste külje all selliste asjadega tegeletakse, siis on see otsene solvang suurriigi aadressil. Muide, abaloogne asi juhtus hiljuti Ühendriikide ranniku läheda, kuigi seal selgus, et tegemist oli lihtsalt eksitusega. Selgituseks toodid see, et kui kaaperdada riigi rannikul laev, panna sellele massihävitusrelv ja see siis sadamasse vedada, võib palju kurja teha. Isegi kui sellega Piiterisse ei jõutaks ning põrgumasin pandaks käima kusagil Aegna saare taga, siis oleks jama taevani: katsu sa seletada, et tegemist ei olnud roomava rünnakuga NATO riigi (Eesti) pihta: laev nende oma, meeskond nende oma, pomm ilmselt kah nende oma. Milleks üldse peaks Läänemeres olema vaja laeva kaaperdada? Ma selle koha pealt täiesti mõistan Medvedevi muret. Ja ma ka mõistan, miks NATO oli nõnda varmas koostööd tegema.
Kuid milleks oli vaja seda laeva kaaperdada? Siin on ilmselt mitu põhjust, millest tõenäoliseim on see, et laev vedas midagi väärtusliku lisaks puulastile. Kas tegemist oli Vene riigi poolt sinna sokutatud või kolmandate osapoolte varaga me ilmselt kunagu teada ei saa: see kas on juba omastatud ja laevalt minema toimetatud või on venelased sellele käpa peale pannud. Kõutsi tõsiselt rumalat juttu tiibrakettidest ma aga ei usu. Kõuts võiks minna ja proovida USA käest, kes on NATO-s ja justkui Eesti liitlane, tiibrakette osta. Eestile ei müüda Stingereidki! On olemas suur hulk strateegilist relvastust, mida isegi Venemaa ei müü, sest ühel heal päeval võidakse neid kasutada nende enese vastu. Tõsi, ameeriklased müüvad osadele oma strateegilistele liitlastele mõnda asja, kuid enamasti on põhjuseks see, et see relv juba sisaldab selles riigis välja töötatud tehnoloogiat (jutt on valdavalt Iisraelist, Inglismaast, Prantsusmaast ja Saksamaast).
Igatahes kui tegemist oli millegagi, mida Venemaa plaanis kuhugi märkamatult saata, siis on suur jälituskampaania põhjendatud. Enamgi veel, sellisel juhul oleks loogiline, et kui info on lekkinud, siis tunnevad asja vastu huvi ka eriteenistused. Kuna Eesti eriteenistused on lihtsal kellegi käepikendus, siis võib vabalt olla, et operatsiooni jaoks palgati kohalike "palgasõdureid". See ei ole sugugi ebatõenäoline, et värvati eraarmee kohaliku allilma käest asja lahendama. See tähendab ka seda, et nüüd kus kõik pahasti läks katsutakse asjast kiiresti käed puhtaks pesta.
Muide, siin räägitakse imejuttu igasugustest maagilistest satelliitidest, mis on võimalised kõike nägema, mobiilsidest ja radaritest. Kõuts võiks ju ikka teada kuidas need asjad käivad, mitte pastakast "ekspertarvamusi" välja imeda. Ometigi on tähelepanuväärne, et ründav kamp teadis täpselt, mis ja kus tuleb välja lülitada. Üldiselt on Läänemerel liiklus nii tihe, et siin midagi ilma transponderiteta vastada on parimal juhul keeruline. Radaritega ei püüa siin midagi, sest mis te arvate, miks tiibraketid madalalt lendavad?
Mis muide puutub piraatidesse üldsemalt, siis kuigi esmapilgul tundub, et näiteks Somaalias piraadid oma künadega valivad laevu juhuslikult, siis tegelikult see ju nii ei ole. Keegi teavitab neid sellest, millal neid jahitakse ja millistel laevadel jahitakse, neile räägitakse täpselt milliseid laevu ja millal rünnata. Isegi nende varustus saabub kusagilt mujalt. Selle koha pealt ei tundu see kaaperdajate kamp olevat kuidagi teistsugune.
Midagi selle asja taga seega on, aga ma tõesti ei oska midagi arvata -- peale selle, et enamus hetkel välja pakutud teooriatest on diletantlikud ja valed.
Lugemisel
Leheküljed
Kraam
Meelelahutus
Omad
Projektid
Sotsiaalne värk
Kategooriad
- Arvamus
- Blog
- Eesti
- Kategooria puudub
- Kino ja TV
- Maailm
- Mina
- Nipid
- Poliitika
- Riistvara
- Tarkvara
- Tehnika
- Töö
- Ulme
- WTF?!
Elu Warcraftis
- Tuuk obtained [Codex: Prayer of Shadow Protection]. 17.08.2010
- Tuuk completed step [Salvaged Demolisher] of achievement [Three Car Garage (25 player)]. 09.08.2010
- Tuuk completed step [Flame Leviathan] of achievement [Conqueror of Ulduar]. 09.08.2010
- Tuuk has now completed [Flame Leviathan kills (Ulduar 25 player)] 2 times. 09.08.2010
- Tuuk has now completed [Deathbringer kills (Icecrown 10 player)] 3 times. 05.08.2010
- Tuuk completed step [Claim victory in the Gunship Battle] of achievement [Heroic: Storming the Citadel (10 player)]. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Gunship Battle victories (Heroic Icecrown 10 player)] 1 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Lady Deathwhisper kills (Icecrown 10 player)] 6 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Lord Marrowgar kills (Icecrown 10 player)] 9 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Ignis the Furnace Master kills (Ulduar 10 player)] 6 times. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Flame Leviathan kills (Ulduar 10 player)] 12 times. 05.08.2010
- Tuuk earned the achievement [Three Car Garage (10 player)]. 05.08.2010
- Tuuk has now completed [Deathbringer kills (Icecrown 25 player)] 6 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Gunship Battle victories (Heroic Icecrown 25 player)] 2 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Lady Deathwhisper kills (Icecrown 25 player)] 6 times. 03.08.2010
- Tuuk has now completed [Lord Marrowgar kills (Icecrown 25 player)] 8 times. 03.08.2010
- Tuuk obtained [Idol of Death]. 02.08.2010
- Tuuk earned the feat of strength [Why? Because It's Red]. 02.08.2010
- Tuuk obtained [Band of Eternity]. 02.08.2010
- Tuuk obtained [Lei of Lilies]. 01.08.2010