Eurovisioon 2011
Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud "muusikagurmaanid" täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu -- mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.
Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta "Rändajad" välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse -- protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes "eurovisioonilikud" (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.
Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga "Sleepwalker" ja mis žürii poolt ära vetostati kui "ebaeurovisioonilik". Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.
Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas -- seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui "lollid" Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.
Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.
Šeigi lõppmäng
Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda ...
Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.
Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.
Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? ... and justice for all, my ass!
Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades -- tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis ...
Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
"Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa," pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
"Pfff, vabalt suudan!" vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku -- küll ilmse vastumeelsusega -- nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
"Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!"
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
"Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?"
