“Troonide mäng”, telesari
Ilmselt on kõik filmi- ning mõõga-ja-maagiahuvilised juba HBO uue telesarja "Troonide mäng" (originaalnimega "Game of Thrones") esimesed osad ära näinud. Igaks juhuks otsustasin ma enne oma arvamuse avaldamist lisaks piloodile ka teise osa ära oodata ja ma ise arvan, et õigesti tegin -- tundub, et sari läheb arenedes paremaks. Sarjal on omad plussid ja miinused, kuid suures plaanis on kogu projekt selgelt plussi poole peal ja tõenäoliselt avab ukse veel teistele analoogsetele projektidele ning muudab fantaasiakirjanduse (-sarjad, -filmid) peavoolu meedia jaoks aktsepteeritavaks žanriks.
Sarja tõenäoliselt kõige tugevamaks küljeks on näitlejad; Boromir ehk Sean Bean on Eddard Starki rolli nagu loodud ning peaaegu kõik muud tegelaskujud on peaaegu täpselt sellised nagu ma oma vaimusilmas ette olin kujutanud. Kohati isegi paremad. Kuigi tegelaste mitmemõõtmelisus on suurest tingitud tänu kvaliteetsele algmaterjalile on sarja autorid suutnud leida rollidesse meeldejäävad ning isikupärased natuurid. Eraldi äramärkimist väärib Peter Dinklage kibestunud kääbuse Tyrioni rollis.
Plusside hulka tasub lugeda kindlasti ka intro, kus linnuseid ning kaarte demonstreeritakse veidras aurupungivõtmes ning tunnusmuusikat. Need helendavate siniste silmadega elukad Müüri taga olid muljetavaldavad nagu ka Müür ise. Ilmselt tuleks tänusõnad teele saata ka stsenaristide aadressil, kes on suutnud (vähemalt kahe esimese osa põhjal nähtuna) tabada õige rütmi ning tuua igasse ossa sobivas koguses pinget.
Negatiivse poole pealt tuleks ära märkida Jason Momoa poolt esitatud hoburahva ninamees Khal Drogo, kes mitte kuidagi ei suuda maailma sisse sulada. Kuigi tema tegelaskujul pikka iga pole, tekib teda vaadates pidevalt mulje, et tegemist on lihtsalt rõivad vahetanud linnamehega. Ausalt öeldes ma ilmselt isegi ei märkaks kui ta oleks mõnes stseenis omale käekella randmele unustanud, see tunduks tema puhul nii loomulik.
Sari kannab endas edasi ka selliseid negatiivseid omadusi nagu osade võtete pinnapealisus. Näiteks külakaadrites tekib pidevalt tunne, et enamus tegelasi on kaadris ainult sellepärast, et lavastaja käskis neil olla seal, mitte sellepärast, et neil oleks seal midagi asjaliku teha. Kaklussteenides kasutatakse vana head India filmitööstuse võtet, kus hoop lendab kaarega mehest mööda, aga hele laks kostab sellegipoolest. Paljud kriitilise tähtsusega stseenid on tehtud kuidagi kiirustades ning pinnapealselt: ma pean siinkohas silmas näiteks kutsikate leidmise lugu või seda, kuidas Jaime Brani tornist alla tõukas.
Sarjas on muidugi ka mõned tõsiselt halvad kohas, näiteks kutsikate leidmise episoodis olid surnud hirv ning emahunt nii ilmselgelt plüüžist, et kogu episood tundus pärast seda naeruväärne. Samuti oli tõeliselt piinlik vaadata Drogo ja Daeneryse pulma, mis oli lihtsalt üks ebamäärase etnilisusega tegelasete mõttetu veiderdamine. Pärast seda kohta ei saa mitte ühtegu dothraki sõdalast enam tõsiselt võtta. Õnneks siiski jäid kõik need jubedused siiski esimesse pilooti ning teises osas on neid suuresti suudetud vältida.
Lõpetuseks niipalju, et palja ihuga, nagu HBO sarjadele kohane, ei koonerdata ning eluterve vägivald on samuti läbiv teema. Kõikidele miinustele vaatamata on sari vägagi vaadatav ning kuna vaatajanumbrid oli head ning kriitikute vastuvõtt üldiselt positiivne, on juba praeguseks löödud käed ka teise hooaja valmistamiseks.
Winter is coming
HBO "Game of Thrones" seriaal, mis baseerub George R. R. Martini populaarsel raamatusarjal "Song of Ice and Fire" on saanud oma esimese traileri.
Finncon 2009
Laupäeval käisin Soomes kaemas perra kuidas näeb välja Finncon 2009. Peab ütlema, et mõne koha pealt üritus selgelt ületas ootusi, teise koha pealt jäi kuidagi lahjaks. Kindlasti ei olnud seal midagi kolm päeva teha ja seega olen ma rahul oma ühepäevase kiirvisiidiga.
Ütleme nii, et silma järgi tundus kohal olevate inimeste arv jäävat kuhugi sinna 5000 ja 10000 vahele. Osa rahvast vahetus, osa lahkus ja osa tuli juurde. Mõned käisid ainult ennast näitamas, teised turul ja kolmandad paneelidel. Kohal oli vähemalt miljon Narutot (mis on isegi 10k osavõtja kohta päris hea tulemus). Ma korraks isegi mõtlesin, et kui kõik Narutod korraga koju saata, siis palju rahvast järgi jääb. Läbivaks teemaks olid seal Narutod, paar muud mangat (sellega kaeti 75% kohaolijatest) ja arvutimängud. Ma näitasin pidevalt Liinale, et nood seal on Killzones, nood Mirror's Edgest, too kohatult kohutava mõõgaga asjapulk on pärit Devil May Cry nimelisest mängust jne. Warcrafti tegelased tundis ta ise ära (ma nägin seal ühte night elfi, ühte undeadi, orci ja kahte taurenit, kõik väga hästi tehtud) ja kui me nägime kampa, kes olid ennast Tetrise klotsideks maskeerinud, siis oli väga raske muiet alla suruda. Mariot ja Linki nägime ka. Ja Zeldat.
Üldiselt ühest küljest oli tore Mangarahvaga see värk koos tehti. Teisest küljest muutis see asja väga laialivalguvaks.
Paneelid olid päris toredad. Geroge R. R. Martin rääkis om elust, olust ja tegemistest ning Alastair Reynolds enda omadest. Vahva oli Reynoldsi eksperiment tõlkimisega. Ta nimelt kirjutas valmis lühiloo, lasi selle oma Soome sõbral ära tõlkida, hävitas originaali ning palus ka soomlasel algmaterjal minema visata. Viimane paberkoopia hävitati pidulikult üritusel ning kogu projekti eesmärk on näha mis sellest tõlkes välja tuleb. Nimelt ainuke viis seda originaalsesse inglise keelde tagasi saada on tõlkida ja autor tahtis näha, kuidas tõlkes lugusi lugeda on. Näiteks enda lugusi.
Päris suur turg, mis seal oli, võimaldas inimestel enda (või oma oma vanemate) eurosi igast väärtusliku nänni vastu vahetada, hunnikute viisi oli kirjandus, veelgi suuremate hunnikute viisi manganänni. Kõik on väga-väga värviline.
Ausalt öeldes otsustasin ma järgmine kord uuesti minna, seekord palju paremini ette valmistatuna ning konkreetsete plaanidega. Seekordne läbipõikamine oligi rohkem maakuulamine. Ahjaa .. sain Alastair Reynoldsilt ka autogrammi raamatusse.
