Eurovisioon 2011
Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud "muusikagurmaanid" täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu -- mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.
Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta "Rändajad" välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse -- protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes "eurovisioonilikud" (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.
Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga "Sleepwalker" ja mis žürii poolt ära vetostati kui "ebaeurovisioonilik". Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.
Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas -- seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui "lollid" Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.
Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.
Spioonilugu, täiendatud variant
Spioonid
Ennist ma siin jaurasin teiste konspiratsiooniteoreetikutega kooris "Arctic Sea" teemal. Nagu näha midagi, mis mu spioonilugu ümber tõukaks ei ole seniajani veel ilmunud, samas on avaldatud kergesti ümbertõugatavat müra, millega proovitakse suitsukatet teha. Ometi üks asi on minu arvates tähelepanuväärne: nimelt Iisraeli poliitikute ja erinevate asjapulkade voorimine Moskva vahet.
Ma arvan, et see, kes kelle juures käib on juba iseenesest kõnekas detail: tundub, et kõige suurem huvi suhteid siluda on just juudiriigil, mis omakorda tähendab seda, et neil on, mida siluda. Kuigi see suures plaanis midagi ei muuda, lisandub minu spioonilukku selle koha pealt üsna olulist detaili. Nimelt jääb minu teooriaks endiselt see, et kohalik maffia paneb millelegi käpa peale, kuid uus teooria näeb ette, et kaubale leidub kohe ka ostja Mossadi näol. Kaup tuleb kiirkorras Venemaalt minema toimetada ja selleks sobib suurepäraselt väike kaubalaev, mis teeb vahepeatuse puidulasti peale laadimiseks Soomes.
Selleks, et kaup enne sihtpunkti jõudmist kätte saada on vaja aga korraldada röövimine, mille viib läbi mingi kolmas osapool. Selleks kombatakse pinda mõne Läänemeremaa salateenistuste juures ning jõutakse kokkuleppele eestlastega. Nood leiavad kamba ullikesi, kes näiliselt laeva kaaperdamisel osalevad ja aitavad lasti maha tõsta (tavaline muskel, mis ei vaja mingit eriväljaõpet). Meestele endile ei räägita midagi ning nad on päris lõpuni kindlad, et nad on lihtsalt kaubalaeva abitööjõud, kus laeva kapten ja meeskond on omanikega vastuolla sattunud. Alternatiiviks on laev vallutada, kaup maha tõsta ja alus seejärel uputada. Lihtne välja pakkuda kuid väga raske pärast ära siluda. Võimalik, et see oli ka algne plaan, kuid siis lendas kõik vastu taevast.
Vahet pole, kas laeval oli keegi Vene vastuluurest või mõni meeskonnaliige tegutses omal initsiatiivil, kuid vaikselt toimunud operatsiooni kohta info lekkis. Üks meremeestest helistas ja palus abi ning info jõudis Moskvani. Kohemaid pandi kõik rattad täiel võimsusel tiirlema ning loetud tundi jooksul saadi asjast üsna hea ülevaade. Ühendust võeti ka Tel Aviviga ja esitati lühike, kuid üsna selge küsimus: "WTF?" Iisrael palub selgituseks ajapikendust ning teeb ettepaneku, et äkki on midagi, mis vastastiku kasulikel alustel paneks venelased seda intsidenti unustama. Venelased on nõus.
Ometigi on laeva kadumine lekkinud ning seda otsivad/jälgivad juba mitme riigi salateenistused. Uputamine ei tule enam kõne alla -- liiga palju suid on vaja sulgeda. Vahepeal lahkuvad venelaste täielikul teadmisel laevast intsidendi tegelikud initsiaatorid ning kaaperdajate ametlik number väheneb kümnelt kaheksale.
Iisraeli asjapulgad saalivad Moskva vahet ning tõenäoliselt jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Midagi sellest lekib, kuid keegi ei tea täpselt mis seal toimus ja tõenäolise teooriana pakutakse välja Mossadi aktsioon vene relvaekspordi vastu ...
Meeskond ja "piraadid" veetakse kuhu vaja ja alustatakse nende töötlemist, rahustatakse rahvusvahelist üldsust ...
Küsimus on nüüd järgmine: mis saab edasi? Mõned võimalused: venelased teevad koos juutidega avalduse, et tegemist oli eduka ühisoperatsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu, mille kohta uurimise huvides avaldati suur kogus valeinfot. Sööt neelatakse koos naha ja karvadega ning skandaali nagu polekski olnud. Raketijutu silumiseks ekspordivad venelased täiesti avalikult paar S-300 raketikompleksi Iraani ning USA ja Iisrael avaldavad vaid sümboolset meelepaha. Iisrael teeb Venemaalt suurema relvaostu. Võimalusi on veel, aga nendest kolmest realiseerub minu arvamuse kohaselt vähemalt üks.
