Mis on Apple iPad?
iPad
Henrik Roonemaa kirjutas tänases päevalehes, et Apple jooksis oma eile välja hõigatud iPad-iga lati alt läbi. Mina väidan, et latt on vaid sellepärast püsti, et Henrik ootas vale lati juures. Tuues võrdluseks kaks Apple varasemat megahitti: digimuusikamängija ja nutitelefon, siis kumbki ei olnud uus toode ja kumbki ei olnud ka revolutsiooniline. Need on olid hoopis tooted, mis olid õigesti tehtud ja mõeldud tarbijagrupile, mida ei eksisteerinud vaid sellepärast, et sobivat toodet ei eksisteerinud.
iPadiga sihib Apple taaskord gruppi, mida ei eksisteeri vaid sellepärast, et seniajani pole ükski toode oma hinna ja kvaliteedi suhtega suutnud seda luua. Henrik nägi selles väljavenitatud iPodi. Mina väidan, et Henrik eksib.
Mida mina näen selle seadmes? Ma näen selle uue põlvkonna seadmete tekkimist, mis mahuvad kategooriasse "consumer computing". Sellele on pisut raske leida korraliku maakeelset vastet, seega ma ei hakka praegud nii ad hoc seda ka välja pakkuma, kuid selle visiooni taga on seadmed, mis on pidevalt võrku ühendatud, pidevalt käepärast ja alati sisse lülitatud ning valmis kasutamiseks. See on mõeldud kasutajale, kellel juba on arvuti ja telefon ning see pigem täiendab neid, kui asendab.
Seda iseloomustab mitu asja. Esiteks on seade üsna võimas, samas ei toeta asi multitaskingut -- jah, see seade lubab korraga käivitada vaid ühe programmi, aga ta jooksutab seda väga-väga sujuvalt.Tegemist ei ole rõhutatult töövahendiga, vaid just tarbimisseadmega, kuigi huvitaval kombel seab ta ilmselt ohtu Executive Level arvutid.
Teiseks on see alati võrgus: WiFi ja 3G kaart hoolitsevad selle eest, et Internet oleks igal ajahetkel kättesaadav ilma eelnevate käivitamiste ja ootamisteta. Isegi sülearvuti ei vedele kusagil lauanurgal oma järge oodates, selle juurde tuleb minna ja nende portatiivsus on siiski makrotasandi portatiivsus.
Kolmandaks ekraan, mis on palju kiidusõnu pälvinud. iPadi praktikas kasutada saanute sõnul teeb Apple üllitis Kindle elu üsna kibedaks, eriti arvestades sellega, et Cupertino firma on sõlminud kokkulepped viie publitseerijaga. Lisaks trügib see personaalse televisiooni turule, mis koos ettevõtte plaaniga alandada telesarjade episoodi hindu oma iStores ei ole kaugeltki võimatu. Vajaduse korral on seda võimalik ühendada ka teleriga, ning sellisel juhul on tegemist 720p funktsionaalsega meediaboksiga.
Natuke üllatav on kaamera puudumine, sest püsivõrgutus lubaks ju ideaalseid videokõnesi. Samas siiski on see mõistetav, sest kaamera on saadaval lisaseadmena ja hinna optimeerimise huvides on arvatavasti tõepoolest mõttekas jätta vabalt valitavaks omadus pilti ümbritsevast maailmast masinasse tõmmata.
Ausalt öeldes olen ma sellisest vidinast juba aastaid unistanud -- teate kui tore on ilma arvuti juurde ronimata Wikipediast asju uurida, diival uudiseid lugeda ning köögis veebist toidufoorumeid sirvida. Minu igapäevases vidinakasutuses tekkis äsja just iPhone ja MacBooki vahele päris suur tühimik, mida ilmselt enne poolt aastat midagi ei täida.
Riia ja Frankfurt
Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.
Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall -- majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala -- kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!
Vaatasin õhtul ära filmi nimega "Push". Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.
Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.
Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.
“Sina” või “Teie”?
"Registreerumine õnnestus. Teiega võetakse peatselt ühendust."
Tegemist on ilmselt juba sadu kordi tallatud rajaga, kuid eile tekkis meil taas kord tõsine küsimus: kas teenuse dokumentatsioonis tuleks kasutaja poole pöörduda Teie või Sina vormis. Internet andis argumente enam vähem võrdselt mõlemasse leeri ning ammendava vastuseni me ei jõudnudki. Sestap tegin ma mõningast uurimistöö ja tulemused on järgnevad.
Teietamine on üsna vana komme ja on üks hierarhilise ühiskonna tunnustest. Kuigi selle kombe alguseks pakutakse erinevaid ja üsna kindlalt vääraid juuri, on selle taga suhtlemine inimeste vahel, kellest vähemalt üks esindab kedagi. Näiteks Vana-Roomas pöörduti Teie vormis riigiametnike poole, kuna iga riigiametnik esindas lisaks endale ka riigiaparaati ja/või valitsejat. Muide, analoogne süsteem levis täiesti sõltumatult ka Aasias, mis viitab selle teeoria paikapidavusele. Ajapikku üldistus teietamine ka muudesse valdkondadesse ning hakkas tähendama sind ja sinu kodakondseid või sind ja sinu alluvaid. Laiemas laastus tähendas see seda, et vähemalt üks vestluse osapooltest pidas teist piisavalt väärikaks, et too võiks esindada ka teisi.
Muide, teietamine töötas ka teistpidi -- tõenäoliselt olete isegi märganud, et isevalitsejad tihtipeale meietasid iseennast. Tegelikult päris nii see ei olnud. Kuningad ja keisrid on läbi aegade püsinud võimul tänu toetajatele. Küll nimetati neid õukondlasteks, küll millekski muuks, kuid valitsejad võtsid haruharva vastu otsuseid täiesti oma suva järgi. Tavaliselt olid nad siiski eelnevalt teemaga kursis, mängureeglid ja kriteeriumid olid eelnevalt kokku lepitud ning isegi kui kuningas tegi otsuse ainuisikluselt, püüdis ta seda tehes vältida konflikti oma toetajatega. Kui keiser endast rääkides kasutas Meie vormi, siis tähendas see seda, et ta räägib kui valitseja. Kui valitseja kasutas Mina vormi, siis rääkis ta kui inimene, oma mätta otsast lähtuvalt -- see oli aga midagi, mis paraku juhtus ainult üsna väheste kaaskondsetega.
Aga lähme edasi. Paljudes keeltes, näiteks inglise ja hollandi keeles on mina vorm peaaegu välja surnud. "You" inglise keeles on eelkõige just Teie vorm (alati "You are", mitte "You is"). Ühest küljest on inglise keele puhul tegemist kultuurilise eripäraga, kus viisakus on normiks. Teisest küljest muutus see oma lihtsuse tõttu kiiresti kaupmeeste ja erinevate ühiskonnakihitide omavahelise suhtlemise keeleks ning võimalike solvangute ja sellest tingitud komplikatsioonide vältimiseks hakati Teie vormi eelistama ka tavasuhtluse puhul ning tänu sellele on familiaarne Mina vorm ("Thou") inglise keelest praeguseks enam-vähem täielikult välja surnud.
Mida tegid vanad eestlased? Vanade eestlase kohta ei oska me kosta midagi, aga eelmise sajandi alguses välditi taoliseid asesõnu ning kasutati täiesnime või tiitleid: "Mida preili soovib?", "Kas härra Johannes on valmis dokumendile alla kirjutama?" Paraku eeldas taoline lähenemine personaalset suhtlemist, mis näiteks ajakirjanduse puhul tavaliselt võimatuks ostutus. Sestap hakkas pisitasa levima ka Teie vorm. Nõukogude võim tegi selle küsimusega kohe selge soti -- vene keeles nagu ka enamustes Euroopa keeltes tähendab Teie vorm lugupidavat lähenemist. Ühes sellega tekkisid ka reeglid: kui võõrad inimesed omavahel Sina vormi kasutasid, siis viitas sellele, et nad ei väärtusta teineteist. Alternatiiviks oli siinkohas see, et nad suhtlesid omavahel kui võrdsed, et tunnevad tungivat vajadust suhet süvendada. Tänu sellele oli inimese sinatamine kõndimine libedal jääl: ühest küljest oli see familiaarne ja usaldav, teisest küljest alandav või pugejalik (sõltuvalt kontekstist). Teie oli seevastu suhteliselt ohutu pöördumise viis, mis muutus negatiivseks ainult siis kui üks osapooltest hakkas ühel või teisel põhjusel seda kasutama sina vormi asemel.
Muide, mõnekümne aasta eest, kui Rootsis suur võrdõiguslikkuse palang aset leidis, katsuti Teie vormi lausa riiklikul tasemel sekkumisega keelest eemaldada. Osaliselt see ka õnnestus ning praeguse 30-40 vanuses inimesed kasutavad automaatselt suhteldes sealkandis Sina vormi. Seda kommet on vahelduva eduga proovinud importida ka Valdo Randpere.
Lisaks on proovitud ka väita, et noored kasutavad automaatselt Sina vormi, kuid selle koha pealt vaidleks ma kohe vastu: uuringud näitavad, et Eesti õpilased tunnevad ennast palju mugavamalt, kui nad suhtlevad õpetajatega Teie vormi kasutades. Enamgi veel, õpilased sooviks, et õpetajad pöörduks nende poole Teie vormiga. See muide on aset leidnud ka Rootsis. Osad võrdõiguslased on hakanud pahandama, et tekkinud on nn. uusteietajad: selgub, et paarikümneaastastel noortel on psüühiliselt raske tööl pöörduda kliendi poole sama vormiga, millega nad pöörduvad oma sõprade poole. Eelkõige soovivad nad seda enesekaitseks ja distantsi hoidmiseks: klient ei ole sõber. Tänu sellele, et Teie vorm Rootsis uuesti pead hakanud tõstma.
Ma muide isiklikult kasutan kliendiga suheldes Teie vormi -- eelkõige seetõttu, et klient esindab lisaks endale ka oma firmat ning meie (näete, ma meietan ennast) seisukohalt suhtleme me eelkõige just firma, mitte inimesega. Ma kasutan Teie vormi juures ka suurt esimest tähte -- samas Sina vormi puhul ma suure esitähe kasutamisel mõtet ei näe, Sina vorm on juba piisavalt intiimne ning seda kuidagi suure tähega aupaklikumaks tegemine on nagu sea selga sadula panemine.
Aga mis TEIE, head lugejad, asjast arvate. Kumb vorm teile endale teenusekasutajana rohkem meeldiks -- kas Teie vorm või Sina vorm?
