Šeigi lõppmäng
Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda ...
Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.
Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.
Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? ... and justice for all, my ass!
Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades -- tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis ...
Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
"Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa," pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
"Pfff, vabalt suudan!" vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku -- küll ilmse vastumeelsusega -- nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
"Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!"
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
"Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?"
Väike valimisõpik
Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.
1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.
2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja -- te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba "naljamehe" ense vastu.
3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.
4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.
5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe "targa" eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik "tehtud", et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse "trumpe", kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.
6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.
7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.
8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu -- mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka -- loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.
Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?
Gruusia ja Iraak
Gruusia lipp
Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt "gruusia ekspertide" omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.
Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.
Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.
Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.
Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.
Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.
Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.
