Lian Hearn: “Grass for His Pillow”
Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest -- ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?
Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli -- esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime "Rohuvoodi asemeks") on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas ... ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!
Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.
Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.
Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.
Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.
Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.
1/5
Bill Clinton Kim Jong-ilil külas
Bill Clinton
Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.
USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis
Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.
Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö -- eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.
See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.
Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu "kopp ees". Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt "laenatud" põrgumasinaga.
Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.
