Rohelised ja Riigikogu
Rohelised
Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.
Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus -- mis saab Riigikogust?
Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.
Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?
Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.
Väike valimisõpik
Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.
1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.
2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja -- te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba "naljamehe" ense vastu.
3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.
4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.
5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe "targa" eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik "tehtud", et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse "trumpe", kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.
6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.
7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.
8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu -- mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka -- loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.
Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?
Valimispohmell
Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi -- ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.
Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal -- reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.
Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.
Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.
Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.
