Eesti peaks toetama Mistralite müüki Venemaale
Kaks Mistral klassi laeva, Mistral ja Tonnerre
Et elu huvitavaks teha pakun välja ühe kohalike jõujumbudele vastukarva idee -- Eesti peaks ametlikult toetama Mistral klassi dessantlaevade müüki Venemaale, sest suures plaanis on kogu projekt Eesti huvides. Miks? Alustame algusest ...
Kõigepealt võtame kokku ja vaatame, kes on selle projekti vastu? Üllataval kombel on selle vastu praktiliselt kõik, osad õigetel, osad täiesti valedel põhjustel. Idanaabrite sõjaväeladvik on täiesti põhjendatult seisukohal, et relvastuse ost välismaal seab nad sõltuvusse välismaa tarnijatest, nõrgendades samal ajal kodumaist relvatööstust. Omalt poolt lisaksin ma veel juurde, et kogu projekt viiks naftaeurod tagasi Euroopasse ning tasakaalustaks piirkondade omavahelist väliskaubandust. Muide, tegemist oleks suurima relvatarnega vanade vaenlaste vahel pärast Teist Maailmasõda ja avaks uksed ilmselt järgmistele projektidele.
Mida siis see Mistral klass endast kujutab? Tegemist on Prantsuse laevastiku suurima klassiga, mis ei ole varustatud tuumageneraatoriga. See võib pardale võtta kokku 16 keskmise suurusega kopterit, millele on laeval 6 maandumisplatsi. Lisaks on laeval neli pargast relvastuse ja sõdurite vedamiseks maale, ruumi ligikaudu 100 sõiduki jaoks, mille hulka mahub ka tanke ning 450 sõduri jaoks. Kriisiolukordades võib lühiajaliselt alusele tuua ligi kaks korda rohkem inimesi, muutes selle ideaalseks evakuatsiooniplatvormiks. Prantslased kasutavad oma Mistral klassi laevu humanitaarmissioonide tarbeks ning rahuvalveülesannete täitmiseks. Näiteks saadeti just need laevad evakueerima Prantsuse kodanike 2006 aasta Iisreali-Liibanoni konflikti ajal. Laev sisaldab muu hulgas ka välilaatsareti ning see on võimaline toimima staabina väiksemate konfliktide ajal.
Mida venelased sellega teha saavad? Balti riikidele selline monstrum üldiselt ohtu ei kujuta, sest kui Venemaa peaks soovima siin sõjatrumme tagum hakata, siis on tal palju lihtsam läänepiir ületada. Taoliste aluste paigutamine Eesti liitlaste ning sõjategevuse vahele võrduks nende mahakandmisega ning kui arvestada nende funktsionaalsust ja hinda, oleks taoline teguviis Venemaa vaatevinklist mitte ainult mittevajalik, vaid suisa kuritegelik. Kahjuks mitte kõik endised idabloki riigid ei saa sellist geopoliitilist olukorda nautida ning on kaks riiki, mis taolisest diilist ohtu võivad tunnetada: Gruusia ja Ukraina. Muide huvitaval kombel on Gruusia neist kahest isegi vähem ohustatud kui Ukraina, sest Venelastel juba praeguseks mitu baasi nende pool mägesi ja seega vähemalt hetkel ei oma Mistralid sellel suunal erilist väärtust. Samas Ukrainaga on lood sootuks teised. Pisitasa on nad mõista andnud, et tahaks Krimmi baase omale tagasi -- asjaolu, mis on ühest küljest komplitseeritud ja teisest küljest ka Vene poole jaoks mõeldamatu. Krimmi baaside andmine Ukrainale muudaks kogu Musta mere laevastiku kodutuks, pealegi sai Ukraina omale Krimmi alles eelmise sajandi viiekümnendate lõpus just Venemaa käest ning kui hakata ajaloolisele järjepidevusele rõhuma, siis ei ole asi Kiievi jaoks põrmugi hea. Näiteks kui läbi golodomori kuulutada kuritegelikuks kõik nõukogude võimu teod, siis kuulutataks kuritegelikuks ka Krimmi andmine Ukrainale. Kujutage nüüd ette (läbinisti teoreetilist) olukorda kui Venemaa peaks näiteks pakkuma välja diili, kus Eesti saab tagasi Tartu rahu järgsed territooriumid, tingimusel, et Venemaa saab tagasi oma tolleaegsed territooriumid Musta mere ääres. Kuidas Eesti peaks siis käituma?
Ühe huvitava "võiduna" pakuti välja, et laev müüakse Venelastele ilma relvastuseta. See on naeruväärne peamiselt seetõttu, et sellel laeval praktiliselt pole tõsiseltvõetavat relvastust peale mõningase kaitsevahendite. Hakata väitma, et need kujutavad mingit reaalset ohtu maailmarahule ei erineks oluliselt sellest, kui hakata vastu raketitõrjebaaside ehitamisele Poolasse. Pealegi on nende sõjaline väärtus pehmelt öeldes olematu. See laev on mõeldud opereerima eskordflotilli kaitse all.
Seega võib öelda, et plõksimise aseme oleks palju mõistlikum oleks toetada nende laevade müüki Venemaale, sest pärast seda on oluliselt rohkem põhjust nõuda, et nad võtaks osa erinevate rahukaitsemissioonidest siin ja sealpool eksvaatorit. Võimalik, et see sõjardid piisavalt hõivatuna, et nad midagi muud huvitavat välja ei mõtleks. Kui kaardid õigesti mängida saab Eesti lisaks arvestada Prantsusmaa toetusega mõnele meile olulises küsimuses, samuti toetades relvade müüki itta, loob müüja enda jaoks järelturu, õgvendab Vene relvatööstust ning suuremas plaanis viskab päris korraliku kaika kodartesse ka relvaekspordile. Öelge ise, kas te tahaksite laevu osta riigi käest, mis neid ise sisse ostab?
21. sajandi piraadid
Arctic Sea
Juba hulga päevi pakub erinevate paranoiaspetsialistidele suurt rõõmu kaaperdatud venelaste laev, mis nüüd kätte saadi ja tegelased liistule tõmmati. Mõnes mõttes pani see meidki mereriigina proovile ja tulemused ei ole head. Ühest küljest on tore, et meil on viitseadmirali (ja Riigikogu liikme) nimeks Kõuts: kassid teatavasti suuremat sorti meremehed ju pole ja ka nende kala tuleb poest või turult. Teisest küljest oli pagana piinlik kui teda eksperdina välja käidi ja ta siis saamatult mökutas.
Minu arvates on kogu selle jama juures tähelepanuväärne just see, mida tegi Eesti, mitte see, mida tegu Venemaa. Näiteks kui hakati rääkima, et laeva kaaperdajate hulgas on ka Eesti kodakondsusega inimesi, siis ajas välisministeerium päris pikalt joga, et nemad ei tea midagi, kuigi välisminister Paet oli juba omaks võtnud, et laevas on Eestlasi. Samuti pidas vajalikuks vaikida Marko Mihkelson, kes satub ekstaasi juba ainuüksi sellest kui Piiteri sadamas venelaste allveelaev peaks juhuslikult periskoobi vee alt välja pistma. Üldiselt tundub, et kogu poliitiline koorekiht on ennast kogu sellest jamast distantseerima asunud ning vaene Paet peab selle kuidagi üksi ära helpima.
Aga tulles tagasi selle laeba juurde. Vilkama fantaasiaga paranoikud on jõudnud juba sinnamaani, et pakuvad kogu seda asja välja kui mingit venelaste vandenõud: kas siis selleks, et kuidagi ennast pakasuhha korras (olles kogu asja ise lavastanud) kõvade antipiraatidena näidata või selleks, et rohkem vägesi Läänemerre tuua.
Viimase variandi ma arvan võib kohe maha tõmmata: Venelastel on siin juba kaks suurt baasi Piiteri ja Kaliningradi näol ja kui nad siia kasvõi ühe suurema laeva veel juurde tooksid, siis ei mahuks tsiviilalused enam ümbergi keerama. Pakasuhhat ma samuti ei usu kohe üldse, sest pigem näitab selline asi venelaste nõrkust kui nende ukse eest nende laev sisse vehitakse.
Viimane mõte kusjuures võib selgitada omamoodi ebaproportsionaalse jõu kasutamist. Ühest küljest kui venelaste külje all selliste asjadega tegeletakse, siis on see otsene solvang suurriigi aadressil. Muide, abaloogne asi juhtus hiljuti Ühendriikide ranniku läheda, kuigi seal selgus, et tegemist oli lihtsalt eksitusega. Selgituseks toodid see, et kui kaaperdada riigi rannikul laev, panna sellele massihävitusrelv ja see siis sadamasse vedada, võib palju kurja teha. Isegi kui sellega Piiterisse ei jõutaks ning põrgumasin pandaks käima kusagil Aegna saare taga, siis oleks jama taevani: katsu sa seletada, et tegemist ei olnud roomava rünnakuga NATO riigi (Eesti) pihta: laev nende oma, meeskond nende oma, pomm ilmselt kah nende oma. Milleks üldse peaks Läänemeres olema vaja laeva kaaperdada? Ma selle koha pealt täiesti mõistan Medvedevi muret. Ja ma ka mõistan, miks NATO oli nõnda varmas koostööd tegema.
Kuid milleks oli vaja seda laeva kaaperdada? Siin on ilmselt mitu põhjust, millest tõenäoliseim on see, et laev vedas midagi väärtusliku lisaks puulastile. Kas tegemist oli Vene riigi poolt sinna sokutatud või kolmandate osapoolte varaga me ilmselt kunagu teada ei saa: see kas on juba omastatud ja laevalt minema toimetatud või on venelased sellele käpa peale pannud. Kõutsi tõsiselt rumalat juttu tiibrakettidest ma aga ei usu. Kõuts võiks minna ja proovida USA käest, kes on NATO-s ja justkui Eesti liitlane, tiibrakette osta. Eestile ei müüda Stingereidki! On olemas suur hulk strateegilist relvastust, mida isegi Venemaa ei müü, sest ühel heal päeval võidakse neid kasutada nende enese vastu. Tõsi, ameeriklased müüvad osadele oma strateegilistele liitlastele mõnda asja, kuid enamasti on põhjuseks see, et see relv juba sisaldab selles riigis välja töötatud tehnoloogiat (jutt on valdavalt Iisraelist, Inglismaast, Prantsusmaast ja Saksamaast).
Igatahes kui tegemist oli millegagi, mida Venemaa plaanis kuhugi märkamatult saata, siis on suur jälituskampaania põhjendatud. Enamgi veel, sellisel juhul oleks loogiline, et kui info on lekkinud, siis tunnevad asja vastu huvi ka eriteenistused. Kuna Eesti eriteenistused on lihtsal kellegi käepikendus, siis võib vabalt olla, et operatsiooni jaoks palgati kohalike "palgasõdureid". See ei ole sugugi ebatõenäoline, et värvati eraarmee kohaliku allilma käest asja lahendama. See tähendab ka seda, et nüüd kus kõik pahasti läks katsutakse asjast kiiresti käed puhtaks pesta.
Muide, siin räägitakse imejuttu igasugustest maagilistest satelliitidest, mis on võimalised kõike nägema, mobiilsidest ja radaritest. Kõuts võiks ju ikka teada kuidas need asjad käivad, mitte pastakast "ekspertarvamusi" välja imeda. Ometigi on tähelepanuväärne, et ründav kamp teadis täpselt, mis ja kus tuleb välja lülitada. Üldiselt on Läänemerel liiklus nii tihe, et siin midagi ilma transponderiteta vastada on parimal juhul keeruline. Radaritega ei püüa siin midagi, sest mis te arvate, miks tiibraketid madalalt lendavad?
Mis muide puutub piraatidesse üldsemalt, siis kuigi esmapilgul tundub, et näiteks Somaalias piraadid oma künadega valivad laevu juhuslikult, siis tegelikult see ju nii ei ole. Keegi teavitab neid sellest, millal neid jahitakse ja millistel laevadel jahitakse, neile räägitakse täpselt milliseid laevu ja millal rünnata. Isegi nende varustus saabub kusagilt mujalt. Selle koha pealt ei tundu see kaaperdajate kamp olevat kuidagi teistsugune.
Midagi selle asja taga seega on, aga ma tõesti ei oska midagi arvata -- peale selle, et enamus hetkel välja pakutud teooriatest on diletantlikud ja valed.
