Mis ohustab Eestit?
Ei möödu praktiliselt nädalatki, mil üks või teine poliitika rahvast Venemaaga ei kollitaks. Põhimõtteliselt on loodud idanaabrist kuvand kui võitmatust ja kõikvõimsast vaenlasest, kes päevast päeva valmistub oma naabritele kurja tegema ning kus Kremi tagatubades Putin ja Medvedjev muud ei tee kui aiva uusi sõjaplaane hauvad, üks hullem kui teine. Tõsi aegajalt kui jutuks tuleb Eesti enda sõjaline kapasiteet, siis märgitakse igaks juhuks ära, et tegelikult on Venemaal miljon aastat vana varustus ning meie siin Murumütsimaal astume ikka täitsa moodsalt, aga sisimas teavad kõik, et see on enesepetmine ning pealegi kui sul auk peas, siis pole vahet, kas selle tegi kakskümmend aastat vana kuul või äsja valatud tinaubin. Ma ise nimetaks seda täiesti vastutustundetuks moraali õgvendamiseks.
Aga kuivõrd need sõjatrummipõristajad ise Venemaa kallaletungi usuvad? Paistab, et mitte kuigi tõsiselt: Eesti kaitseväge arendatakse pigem välismissioonidel osalemiseks (loe: ründeülesannete täitmiseks), mitte kaitsetegevuseks, relvastus on vana ja kogu vastupanuvõime spekter on parlanksist väljas (õhus pole meil suurt midagi välja panna ning ka rasketehnikaga on lood nii nagu nad on). Räägitakse küll NATO-st ja selle julgeolekugarantiidest, kuid nagu iga garantiiga kehtib ka siin reegel, et oma lollustest tingitud probleeme teised parandama ei hakka. Räägitakse ka tapariistade kallis hinnast, aga ons keegi kunagi väitnud, et julgeolek tasuta sülle kukub? Pigem ei usu võimuladvikus mitte keegi, et Venemaa viitsib meid siin surkima tulla ning naabri mustadesse värvidesse võõpamine kannab endas pigem sisepoliitilist eesmärki kui reaalset vajadust rääkida "faktidest" ning Euroopa ähvardavast hirmsast ohust. Võtame asja kasvõi nii, et kui nad kavatseks reaalselt Eestile säru teha, siis miks nad nõnda usinasti ehitavad Ust-Luga kaubasadamat?
Aga mis või kes siis ohustab Eestit? Üllataval kombel ei ohusta Eestit mitte see, et Venemaa meid ründab, vaid see, et Venemaad rünnatakse. Kus puid raiutakse seal laastud lendavad ja kui Sosnovõi Bori tuumajaam vastu taevast lastakse või Piiterile või Pihkvale tuumapomm loobitakse, siis saab meil siin kõike muud kui lõbus olema. Ning kui asi juba nii käest ära on läinud, siis vaevalt NATO meile appi tuleb. Küll läheb NATO aga appi Venemaale ja meie koos NATO-ga. Seega nii huvitav kui see ka pole -- kui Eesti peaks lähitulevikus mõnda enda pinda ohustavasse konflikti sattuma, siis suure tõenäosusega võitleme me venelastega hoopis õlg õla kõrval. Muide, see pole ka esimene kord, sest esimese Eesti Vabariigi ajal moodustasid meie sõjaväe ladviku Tsaari-Venemaa kaadriohvitserid, kes punaste vastu sõdides oma teeneid noorukesele riigile pakkusid. Neist paljude soontes ei voolanud tilkagi eestlase verd, aga sõja lõpuks olid nad palju suuremad eestlased kui nii mõnigi sundvärbamisest kõrvale hoidev Jaan või Jüri.
Seega küsimus oleks pigem see, et kes ohustab Venemaad? Arvatavasti suurim oht Venemaale on riigi lagunemine kaheks vaenulikuks pooleks. Olgem ausad, nõukaaja lõpu putš oli näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, aga õnneks juhtumata jäi. Jeltsini poolt juhitud nõrk keskvõim lõi soodsa pinnase uskumatult suure mõjujõuga oligarhide tekkeks, kes muutusid lõpuks ohuks juba riigi terviklikkusele. Paljuski seda ohtu mõistes, kuid jõuetuna sellega midagi ette võtta, määras Jeltsin tegutsemisvõimelise ja tugevat keskvõimu pooldava julgeolekujuhi Vladimir Putini peaministriks. Paljude jaoks üllatusena tulnud valiku õigsust näitas ilmsekalt ka see, et Putinit prooviti algusest peale diskrediteerida kui pehme riigipöörde korraldajat. Tegelikkuses oli ta tõenäoliselt üks käputäiest "kõrgliiga" mängijatest, kes oma tausta tõttu olid erinevate manipulatsioonide jaoks raskesti ligipääsetav. Tehtud panus osutus õigeks ning esimesed oligarhide pead veeresid juba samal aastal.
Nüüd tagantjärele vaadates võib loota, et äkki toimus nihe piisavalt vara ning kõik ei ole veel kadunud, kuid Venemaal on stabiilsus veel kõik muud kui kotis. Piisab mingist suuremast intsidendist, mis rahva meelsust muudaks ning vaja on ühte karismaatilist juhti, kes seda tekkinud olukorda ära kasutab ning ühe Venemaa asemel on kaks, omavahel vaenujalal olevat Venemaad. Tõenäoliselt toimub sellisel juhul lõhenemine läbi kõikide struktuuride ja selge on see, et sellisel juhul ei saa keegi naabritest jääda enam kõrvaltvaatajaks. NATO ja EL-i poolavalik toetus Putinile on tegelikult märk sellest, et mõlemad liidud on teadlikud kujunenud olukorrast ning proovivad paati mitte kõigutada. Tänu sellele mõistsid ka Lääneriigid väga hästi, et Venemaa ladvikul ei olnud palju valikut kui Gruusi ülihalvasti ajastatud katse oma territoriaalne terviklikus taastada jõuga laiali peksta, sest see oleks näidanud keskvõimu nõrga ja teovõimetuna. Nõrk ja teovõimetu valitsus on aga läbi aegade olnud kõikide hädade allikaks.
21. sajandi piraadid
Arctic Sea
Juba hulga päevi pakub erinevate paranoiaspetsialistidele suurt rõõmu kaaperdatud venelaste laev, mis nüüd kätte saadi ja tegelased liistule tõmmati. Mõnes mõttes pani see meidki mereriigina proovile ja tulemused ei ole head. Ühest küljest on tore, et meil on viitseadmirali (ja Riigikogu liikme) nimeks Kõuts: kassid teatavasti suuremat sorti meremehed ju pole ja ka nende kala tuleb poest või turult. Teisest küljest oli pagana piinlik kui teda eksperdina välja käidi ja ta siis saamatult mökutas.
Minu arvates on kogu selle jama juures tähelepanuväärne just see, mida tegi Eesti, mitte see, mida tegu Venemaa. Näiteks kui hakati rääkima, et laeva kaaperdajate hulgas on ka Eesti kodakondsusega inimesi, siis ajas välisministeerium päris pikalt joga, et nemad ei tea midagi, kuigi välisminister Paet oli juba omaks võtnud, et laevas on Eestlasi. Samuti pidas vajalikuks vaikida Marko Mihkelson, kes satub ekstaasi juba ainuüksi sellest kui Piiteri sadamas venelaste allveelaev peaks juhuslikult periskoobi vee alt välja pistma. Üldiselt tundub, et kogu poliitiline koorekiht on ennast kogu sellest jamast distantseerima asunud ning vaene Paet peab selle kuidagi üksi ära helpima.
Aga tulles tagasi selle laeba juurde. Vilkama fantaasiaga paranoikud on jõudnud juba sinnamaani, et pakuvad kogu seda asja välja kui mingit venelaste vandenõud: kas siis selleks, et kuidagi ennast pakasuhha korras (olles kogu asja ise lavastanud) kõvade antipiraatidena näidata või selleks, et rohkem vägesi Läänemerre tuua.
Viimase variandi ma arvan võib kohe maha tõmmata: Venelastel on siin juba kaks suurt baasi Piiteri ja Kaliningradi näol ja kui nad siia kasvõi ühe suurema laeva veel juurde tooksid, siis ei mahuks tsiviilalused enam ümbergi keerama. Pakasuhhat ma samuti ei usu kohe üldse, sest pigem näitab selline asi venelaste nõrkust kui nende ukse eest nende laev sisse vehitakse.
Viimane mõte kusjuures võib selgitada omamoodi ebaproportsionaalse jõu kasutamist. Ühest küljest kui venelaste külje all selliste asjadega tegeletakse, siis on see otsene solvang suurriigi aadressil. Muide, abaloogne asi juhtus hiljuti Ühendriikide ranniku läheda, kuigi seal selgus, et tegemist oli lihtsalt eksitusega. Selgituseks toodid see, et kui kaaperdada riigi rannikul laev, panna sellele massihävitusrelv ja see siis sadamasse vedada, võib palju kurja teha. Isegi kui sellega Piiterisse ei jõutaks ning põrgumasin pandaks käima kusagil Aegna saare taga, siis oleks jama taevani: katsu sa seletada, et tegemist ei olnud roomava rünnakuga NATO riigi (Eesti) pihta: laev nende oma, meeskond nende oma, pomm ilmselt kah nende oma. Milleks üldse peaks Läänemeres olema vaja laeva kaaperdada? Ma selle koha pealt täiesti mõistan Medvedevi muret. Ja ma ka mõistan, miks NATO oli nõnda varmas koostööd tegema.
Kuid milleks oli vaja seda laeva kaaperdada? Siin on ilmselt mitu põhjust, millest tõenäoliseim on see, et laev vedas midagi väärtusliku lisaks puulastile. Kas tegemist oli Vene riigi poolt sinna sokutatud või kolmandate osapoolte varaga me ilmselt kunagu teada ei saa: see kas on juba omastatud ja laevalt minema toimetatud või on venelased sellele käpa peale pannud. Kõutsi tõsiselt rumalat juttu tiibrakettidest ma aga ei usu. Kõuts võiks minna ja proovida USA käest, kes on NATO-s ja justkui Eesti liitlane, tiibrakette osta. Eestile ei müüda Stingereidki! On olemas suur hulk strateegilist relvastust, mida isegi Venemaa ei müü, sest ühel heal päeval võidakse neid kasutada nende enese vastu. Tõsi, ameeriklased müüvad osadele oma strateegilistele liitlastele mõnda asja, kuid enamasti on põhjuseks see, et see relv juba sisaldab selles riigis välja töötatud tehnoloogiat (jutt on valdavalt Iisraelist, Inglismaast, Prantsusmaast ja Saksamaast).
Igatahes kui tegemist oli millegagi, mida Venemaa plaanis kuhugi märkamatult saata, siis on suur jälituskampaania põhjendatud. Enamgi veel, sellisel juhul oleks loogiline, et kui info on lekkinud, siis tunnevad asja vastu huvi ka eriteenistused. Kuna Eesti eriteenistused on lihtsal kellegi käepikendus, siis võib vabalt olla, et operatsiooni jaoks palgati kohalike "palgasõdureid". See ei ole sugugi ebatõenäoline, et värvati eraarmee kohaliku allilma käest asja lahendama. See tähendab ka seda, et nüüd kus kõik pahasti läks katsutakse asjast kiiresti käed puhtaks pesta.
Muide, siin räägitakse imejuttu igasugustest maagilistest satelliitidest, mis on võimalised kõike nägema, mobiilsidest ja radaritest. Kõuts võiks ju ikka teada kuidas need asjad käivad, mitte pastakast "ekspertarvamusi" välja imeda. Ometigi on tähelepanuväärne, et ründav kamp teadis täpselt, mis ja kus tuleb välja lülitada. Üldiselt on Läänemerel liiklus nii tihe, et siin midagi ilma transponderiteta vastada on parimal juhul keeruline. Radaritega ei püüa siin midagi, sest mis te arvate, miks tiibraketid madalalt lendavad?
Mis muide puutub piraatidesse üldsemalt, siis kuigi esmapilgul tundub, et näiteks Somaalias piraadid oma künadega valivad laevu juhuslikult, siis tegelikult see ju nii ei ole. Keegi teavitab neid sellest, millal neid jahitakse ja millistel laevadel jahitakse, neile räägitakse täpselt milliseid laevu ja millal rünnata. Isegi nende varustus saabub kusagilt mujalt. Selle koha pealt ei tundu see kaaperdajate kamp olevat kuidagi teistsugune.
Midagi selle asja taga seega on, aga ma tõesti ei oska midagi arvata -- peale selle, et enamus hetkel välja pakutud teooriatest on diletantlikud ja valed.
