Meritokraatia
Viimaste päevade võtmesõnaks paistab olevat meritokraatia -- uus hõbekuul kõikide probleemide lahendamiseks, demokraatia aseaine. Meritokraatia on teatavat sorti ideoloogia, mis deklareerib, et targemad, moraalsemad ja eetilisemad juhivad neid kellel nendes valdkondades on veel arenguruumi. Rääkides meritokaatiast kui demokraatia aseainest näitab väga selgelt kummal pool joont skaalal juhtoinad ja ülejäänud lambad kõneleja ise asub. Meritokaatia on ideoloogia, sellal kui demokraatia on valitsemisvorm; üks on kott ja teine koti sisu.
Aga tagasi asja juurde. Teema püstitus on huvitav pigem selle tõttu, et vahe esimeste oinaste ning viimaste lammaste vahel on meil viimasel ajal veninud nõnda suureks, et tagumine ots ei küüni enam nägema, mis eespool toimub, veel vähem mõistma. Nende arvates juhivad neid eespool kõndivad lambad. Ma pean seda rääkides silmas, et riigid kui masinavärgid on muutunud viimaste sajandite jooksul nõnda keerukateks omavahel sisemiselt ja väliselt põimunud süsteemideks, et juba oma olemuselt on meritokraatia nende toimimisse sisse kirjutatud. Meritokraatiast ei ole mõtet unistada; juba viimased sada aastat on kogu maailma (välja arvatud käputäis tähtsusetuid arenguimaid) juhitud läbi meritokraatia. Ka Eestit.
Muide, enamus režiime pole meritokraatiast põrmugi vaimustuses, kuigi tavaliselt on nad olnud piisavalt pragmaatilised, et suuremaid rumalusi vältida. Näiteks viis Stalin kolmekümnenda lõpus läbi Suure Puhastuse, mille käigus ta kõrvaldas pildilt lõviosa erinevate tasemete juhtoinastest, nähes võimekamates ning ambitsioonikamates ohtu režiimile ja positsioonile. Tulemused ei lasknud ennast kaua oodata ning kogu ettevõtmine tipnes NSVL-i (sisulise) lüüasaamisega Talvesõjas. Kuigi elavjõus oli Nõukogude armee ülekaal kolmekordne, lennumasinates kolmekülmnekordne ja rasketehnikas lausa sajakordne, suutis Stalin okupeerida vaid 11% Soomest, hävitada täielikult kuvandi oma riigisti kui ülivõimust ning kaotada võrreldes Soomega viis korda rohkem sõdureid, kuus korda rohkem lennumasinaid ja tervelt sada korda rohkem rasketehnikat. Päeva lõpuks sai kõikidele selgeks, et ustavus Parteile ei ole aseaine kompetentsile ja sellise kaliibriga faux pas sundis Stalinit oma seisukohti revideerima, meritokraatia taastama ning võib isegi öelda, et tänu sellele lüüasaamisele suutis NSVL paar aastat hiljem sakslaste pealetungile vastu seista.
Mõnes mõttes tuleb siiski aru saada ka nendest, kes demokraatiat ja meritokaatiat vastandavad. Asi on selles (kui banaalselt väljenduda), et targad ei saa juhtida lolle, sest lollid ei küüni mõistma mida targad teevad, tänu millele nad peavad nad hoopis tarku lollideks (või vähemalt saamahimulisteks röövlinägudeks). Selle jaoks on demokraatia välja töötanud erinevaid vahekihte, kus lolle juhivad vähem lollid, keda omakorda juhivad vähem targad, keda omakorda juhivad targad. Või arvasite te tõesti, et need asjapulgad Riigikogus võtavad vastu reaalseid otsuseid? Reaalsed otsused võetakse vastu sootuks teistel tasemetel kusagil parteide tagatubades ja kompetentsemate ametnike kabinettides, mis omakorda lähtuvad oma otsustes nende inimeste töödest kelle visiitkaarte kaunistavad sellised tiitlid nagu Ph.D. ja seinu Nobeli preemia diplomid. Ma muide ei pea täiesti teadlikult üldistan, sest ma ei usu universaalsesse lollusesse nagu ma ei usu ka universaalsesse tarkusesse. Andekas viiuldaja võib olla poliitikas täielik võhik ning hea matemaatik võib olla majanduses ümmargune null. Küsimus on rohkem selles kuivõrd üks või teine isik on valmis seda tunnistama, kuna poliitika ja majandus eraisiku tasemel on jõukohane ju igaühele.
Tulles tagasi selle oinaste-lammaste jada näite juurde tuleb nentida, et selline pikk vahe esimeste ja viimaste vahel pole kaugeltki mitte optimaalne. Meie puhul on see tingitud režiimivahetusest, kus viimaseid tagant utsitava karjakoera rolli täitnud repressiivorganite asemel pole vaba maailma sotsiaalne surve jõudnud veel kasvada ja tänu millele tuleb meil jalgade lohistajaid pidevalt järgi ootada. Õnneks on viimaste aastate jooksul tekkinud ka arvestatav keskkiht, mis järjest tihedamalt pahuraid pilke üle õla heidab. Uskuge mind, mitte keegi ei taha elada riigis, kus edasiliikumise tempo dikteeritakse viimaste järgi.
Rohelised ja Riigikogu
Rohelised
Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.
Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus -- mis saab Riigikogust?
Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.
Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?
Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.
Tallinn on hapu
Hapud viinamarjad
Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.
Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.
No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.
Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on "Peaministri" autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.
Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.
Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.
Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.
Komisjonid Tederi vastu
Indrek Teder
Töö Riigikogus on lõbus. Inimesed kogunevad, räägivad juttu, avaldavad arvamusi. Aegajalt hääletatakse erinevate asjade poolt. Aga mitte iga päev pole seal pilvitu: aegajalt ujub välja keegi rõõmurikkujast kretiin, kes hakkab ühte või teist asja nina alla hõõruma. Üks selline pahandusetegija on käibemaksu tõusu vastu kisa tõstnud õiguskantsler Indrek Teder, kelle arvates ei ole nõnda tormakas Käibemaksuseaduse muutmine Põhiseadusega kooskõlas.
Paari sõnaga asjast. 18. juunil võttis hääletas Riigikogu esmapilgul mittemidagiütleva seaduseelnõu üle, mida kutsuti tagasihoidlikult "Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Selles seaduses oli üks tagasihoidlik kaherealine punkt "§ 7. Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; 2009, 24, 146) § 15 lõigetes 1 ja 7 asendatakse sõnad ”18 protsenti” sõnadega ”20 protsenti”." 56 Riigikogu liiget hääletas poolt ja 36 vastu. Seadus jõustus 1. juulist ning vahepeale jäi mõnus puhkus Jaanipäeva näol. Tõsi, jaekaubandusega tegelevad ettevõttes suurt ei puhanud, sest ootamatult tuli suur osa ärist kiirkorras ümber vorpida. Muide, seaduseelnõu avaldas Rahanduskomisjon ja vastutav isik oli selle eest Taavi Rõivas.
Selle peale avaldas Teder arvamust, et tegelikult vaid nelja tööpäeva pikkune periood seeaduse vastuvõtmise ja selle jõustumise vahel ei ole kooskõlas Põhiseadusega, mis lubab selliseid muudatusi ainult sõjaseisukorra või omariiklust ohtu seadva kriisi ajal. Tema arvates ei olnud tegemist kummagi olukorraga.
Pärast seda tormasid ambražuurile kohe kaks alalist Reformi poolt juhitavat komisjoni ning EPL avaldas kaks vahvat ja huumoriküllast artiklit "Põhiseaduskomisjon jäi käibemaksu osas Tederiga eriarvamusele" ja "Ka rahanduskomisjon jäi käibemaksu osas õiguskantsleriga erimeelt". Humoorikaks teeb asjaolu see, kuidas pealkirjal ja artikli sisul pole mingit seost. Vaatame mõlemat lähemalt.
Esimene artikkel ütleb meil "Põhiseaduse riive pole nii oluline. Riive on paljuski rohkem tarbijakaitse seisukohalt oluline." Tuleb välja, et Põhiseadust Põhiseaduskomisjoni arvates siiski riivati, aga lihtsalt mitte oluliselt. Tuleb välja, et Põhiseadus on selle komisjoni arvates, tsiteerides "Kariibi mere piraate", "More like guidelines". Vähemasti mina küll ei loe välja sellest artiklist, et Põhiseaduskomisjon oleks Tederiga eri meelt.
Rahanduskomisjon on aga maha saanud veelgi humoorikama sõnavõtuga, mida EPL taaskord on tituleerinud erimeelele jäämiseks. Kõigepealt Rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas on selle seaduseelnõu vastutav isik ja vähetõenäoline, et ta ennast maha tegema asuks. Teine asi on see, et 11-st Rahanduskomisjoni liikmest 5 hääletasid saalis selle eelnõu vastu ning Kadri Simson koguni kogus hääli antud asjas erakorralise instungi kokku kutsumiseks. Õiguskantsleriga "erimeelsusele jäämine" tähendab artikli autori sõnu Taavi Rõivase järgmist kommentaari: „Arutasime võimalikke stsenaariume ning mulle näib, et komisjoni valdav enamus on seda meelt, et kõige halvem oleks otsuse tagasipööramine“. See on aga täiesti aia-august rääkimine, kuna õiguskantsler pole kordagi rääkinud sellest, et seadus oleks vaja tagasi pöörata. Loomulikult ei ole selles artiklis ka ühtegi sõna selle kohta, et tegemist EI OLEKS Põhiseadusega kooskõlla mitte mineva seadusega (sisuliselt ainuke asi, mida Teder väitis). Seega isegi Rahanduskomisjon, mis oli selle seaduse initsiaator oli tegelikult õiguskantsleriga samal meelel.
Et oleks selge pilt kes ja kuidas neis kahes komisjonis saalis antud teemal hääle andsid, paneme selle siia ülesse:
Rahanduskomisjon.
| Erakond | Hääletas | |
|---|---|---|
| Taavi Rõivas | Reform | Poolt |
| Tarmo Mänd | Rahvaliit | Vastu |
| Peep Aru | Reform | Poolt |
| Helle Kalda | Keskerakond | Vastu |
| Mart Laar | IRL | Poolt |
| Inara Luigas | Keskerakond | Vastu |
| Eiki Nestor | SDE | Vastu |
| Kadri Simson | Keskerakond | Vastu |
| Toomas Trapido | Rohelised | Poolt |
| Margus Tsahkna | IRL | Poolt |
| Harri Õunapuu | Reform | Poolt |
Põhiseaduskomisjon.
| Erakond | Hääletas | |
|---|---|---|
| Väino Linde | Reform | Poolt |
| Evelyn Sepp | Keskerakond | Vastu |
| Igor Gräzin | Reform | Poolt |
| Andres Herkel | IRL | Poolt |
| Lembit Kaljuvee | Keskerakond | Vastu |
| Ene Kaups | Reform | Poolt |
| Mart Nutt | IRL | Poolt |
| Hannes Rumm | SDE | Vastu |
