Mis ohustab Eestit?
Ei möödu praktiliselt nädalatki, mil üks või teine poliitika rahvast Venemaaga ei kollitaks. Põhimõtteliselt on loodud idanaabrist kuvand kui võitmatust ja kõikvõimsast vaenlasest, kes päevast päeva valmistub oma naabritele kurja tegema ning kus Kremi tagatubades Putin ja Medvedjev muud ei tee kui aiva uusi sõjaplaane hauvad, üks hullem kui teine. Tõsi aegajalt kui jutuks tuleb Eesti enda sõjaline kapasiteet, siis märgitakse igaks juhuks ära, et tegelikult on Venemaal miljon aastat vana varustus ning meie siin Murumütsimaal astume ikka täitsa moodsalt, aga sisimas teavad kõik, et see on enesepetmine ning pealegi kui sul auk peas, siis pole vahet, kas selle tegi kakskümmend aastat vana kuul või äsja valatud tinaubin. Ma ise nimetaks seda täiesti vastutustundetuks moraali õgvendamiseks.
Aga kuivõrd need sõjatrummipõristajad ise Venemaa kallaletungi usuvad? Paistab, et mitte kuigi tõsiselt: Eesti kaitseväge arendatakse pigem välismissioonidel osalemiseks (loe: ründeülesannete täitmiseks), mitte kaitsetegevuseks, relvastus on vana ja kogu vastupanuvõime spekter on parlanksist väljas (õhus pole meil suurt midagi välja panna ning ka rasketehnikaga on lood nii nagu nad on). Räägitakse küll NATO-st ja selle julgeolekugarantiidest, kuid nagu iga garantiiga kehtib ka siin reegel, et oma lollustest tingitud probleeme teised parandama ei hakka. Räägitakse ka tapariistade kallis hinnast, aga ons keegi kunagi väitnud, et julgeolek tasuta sülle kukub? Pigem ei usu võimuladvikus mitte keegi, et Venemaa viitsib meid siin surkima tulla ning naabri mustadesse värvidesse võõpamine kannab endas pigem sisepoliitilist eesmärki kui reaalset vajadust rääkida "faktidest" ning Euroopa ähvardavast hirmsast ohust. Võtame asja kasvõi nii, et kui nad kavatseks reaalselt Eestile säru teha, siis miks nad nõnda usinasti ehitavad Ust-Luga kaubasadamat?
Aga mis või kes siis ohustab Eestit? Üllataval kombel ei ohusta Eestit mitte see, et Venemaa meid ründab, vaid see, et Venemaad rünnatakse. Kus puid raiutakse seal laastud lendavad ja kui Sosnovõi Bori tuumajaam vastu taevast lastakse või Piiterile või Pihkvale tuumapomm loobitakse, siis saab meil siin kõike muud kui lõbus olema. Ning kui asi juba nii käest ära on läinud, siis vaevalt NATO meile appi tuleb. Küll läheb NATO aga appi Venemaale ja meie koos NATO-ga. Seega nii huvitav kui see ka pole -- kui Eesti peaks lähitulevikus mõnda enda pinda ohustavasse konflikti sattuma, siis suure tõenäosusega võitleme me venelastega hoopis õlg õla kõrval. Muide, see pole ka esimene kord, sest esimese Eesti Vabariigi ajal moodustasid meie sõjaväe ladviku Tsaari-Venemaa kaadriohvitserid, kes punaste vastu sõdides oma teeneid noorukesele riigile pakkusid. Neist paljude soontes ei voolanud tilkagi eestlase verd, aga sõja lõpuks olid nad palju suuremad eestlased kui nii mõnigi sundvärbamisest kõrvale hoidev Jaan või Jüri.
Seega küsimus oleks pigem see, et kes ohustab Venemaad? Arvatavasti suurim oht Venemaale on riigi lagunemine kaheks vaenulikuks pooleks. Olgem ausad, nõukaaja lõpu putš oli näide sellest, mis oleks võinud juhtuda, aga õnneks juhtumata jäi. Jeltsini poolt juhitud nõrk keskvõim lõi soodsa pinnase uskumatult suure mõjujõuga oligarhide tekkeks, kes muutusid lõpuks ohuks juba riigi terviklikkusele. Paljuski seda ohtu mõistes, kuid jõuetuna sellega midagi ette võtta, määras Jeltsin tegutsemisvõimelise ja tugevat keskvõimu pooldava julgeolekujuhi Vladimir Putini peaministriks. Paljude jaoks üllatusena tulnud valiku õigsust näitas ilmsekalt ka see, et Putinit prooviti algusest peale diskrediteerida kui pehme riigipöörde korraldajat. Tegelikkuses oli ta tõenäoliselt üks käputäiest "kõrgliiga" mängijatest, kes oma tausta tõttu olid erinevate manipulatsioonide jaoks raskesti ligipääsetav. Tehtud panus osutus õigeks ning esimesed oligarhide pead veeresid juba samal aastal.
Nüüd tagantjärele vaadates võib loota, et äkki toimus nihe piisavalt vara ning kõik ei ole veel kadunud, kuid Venemaal on stabiilsus veel kõik muud kui kotis. Piisab mingist suuremast intsidendist, mis rahva meelsust muudaks ning vaja on ühte karismaatilist juhti, kes seda tekkinud olukorda ära kasutab ning ühe Venemaa asemel on kaks, omavahel vaenujalal olevat Venemaad. Tõenäoliselt toimub sellisel juhul lõhenemine läbi kõikide struktuuride ja selge on see, et sellisel juhul ei saa keegi naabritest jääda enam kõrvaltvaatajaks. NATO ja EL-i poolavalik toetus Putinile on tegelikult märk sellest, et mõlemad liidud on teadlikud kujunenud olukorrast ning proovivad paati mitte kõigutada. Tänu sellele mõistsid ka Lääneriigid väga hästi, et Venemaa ladvikul ei olnud palju valikut kui Gruusi ülihalvasti ajastatud katse oma territoriaalne terviklikus taastada jõuga laiali peksta, sest see oleks näidanud keskvõimu nõrga ja teovõimetuna. Nõrk ja teovõimetu valitsus on aga läbi aegade olnud kõikide hädade allikaks.
Gruusia ja Iraak
Gruusia lipp
Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt "gruusia ekspertide" omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.
Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.
Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.
Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.
Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.
Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.
Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.
