Parkimisest Kalamajas
Parkimine
Viimased paar nädalat on ärksamatele kodanikele palju peavalu valmistanud selline asi nagu Kalamaja parkimiskorraldus. Nimelt on linn otsustanud, et kokkukuivavat kassat on kõige lihtsam täiendada nende inimeste arvel, kes kõige vähem vastu hakkavad -- ehk siis enda kodanike. Iseenesest ei ole selles midagi erakordset, et rahahädas linn omale täiendavaid tuluallikaid otsib, küll aga muudab kogu selle aktsiooni kahepalgeliseks see, et kogu laekuv sissetulek suunatakse erinevate propagandakanalite ülal pidamiseks. Ma katsun paari sõnaga tutvustada kujunenud olukorda, äratoodud argumente ja minu seisukohti:
1. Kui parkimine muutub tasuliseks, pargitakse hoovid täis.
Tõenäoline stsenaarium, kuid selle olulisust tähtsustatakse üle. Kindlasti ei mahu kõik autod ka parima tahtmise juures kõikidesse Kalamaja hoovidesse ning seda võimalust saavad eelkõige kasutada just era- ja väiksemate majade elanikud. Kindlasti ei hakata hoove asfalteerima, sest see oleks kaugelt kallim kui tänaval parkimise eest raha lauale lüüa. Linn on ilmselt ka sellega arvestanud ja kuigi osa autodest hoovi peitu poeb jääb tänavale piisavalt hoiupõrsaid, et linnakassat nuumata. Siiski on siin üks oluline detail: kui kogu summa aasta peale laiali jagada, siis tähendab see iga elaniku jaoks kellel auto on igakuist 50 kroonist välja minekut. Samas korraga 600 krooni lauale lüüa on päris arvestatav väljaminek, eriti praegusel raskel ajal, mil inimesed niigi vaevu ots-otsaga kokku tulevad. Jõukamatele kodanikele see väga palju peavalu ei valmistagi, aga just vaesemad linlased hakkavad otsima võimalusi hoovidesse oma raudruuna parkida.
2. Probleemid tuleohutusega.
Kalamaja kui puitlinnaku põhiline mure on seotud tulega. Ei möödu aastatki, mil puithoone või kaks sealkandis punase kuke katusele ei saaks. Tuleohutuse esmasekstingimuseks on tõrjutate ligipääs. Kui nüüd kasvõi üks auto on kuhugi sissepoole värava ette pargitud võib see saada saatuslikuks neile, keda punase tõstukmasinaga päästma rutatakse.
3. Lumi.
See talv näitav väga selgelt, et linn ei hooli elanikest ikka üldse. Viimases hädas pargiti kõrvaltänavatele ning kuhu iganes sai, sest oma maja ees laiutas enamustel kodanikel üüratu lumehang. Kas te teate, et parkimisluba antakse välja kindla tänava peale ja kui peaks tekkima olukord, kus auto tuleb lume tõttu parkida kõrvaltänavale, siis tuleb trahvi ikka maksta, vaatamata sellele, et luba on lunastatud.
4. Parkimine Niine tänaval.
Parkimine ja sellega seotud probleemid Niine tänaval on tähelepanuväärne päris mitme nurga alt. Kas te teate, mis asub Niine tänava? Niine tänaval asub Põhja-Tallinna linnaosavalitsus, mis üheaegselt on ka enamuste parkimisprobleemide süüdlane ja kõige suurem kannataja. Rääkides linnaosarahva huvide kaitsmisest on kahepalgeline just seetõttu, et selline olukord ei erineks sellest kui linnapäe käiks öösiti kodanike aknaid sisse viskamas ja teataks, et tuleb sisse viia julgeolekumaks.
5. Uus auto.
Kas te teate, et luba antakse välja ühele autole ja aastaks ajaks. Aga mis juhtub siis kui inimene ostab uue auto? Või saab kasutada näiteks ametiauto? Või kasutab ajutiselt rendi ehk vahetusautot sellel kui oma sõiduk remondis kükitab.
6. Vale kellaaeg.
Laias laastus võttes on Kalamaja siiski magalarajoon, sest seal on väga vähe firmasi ja koos sellega ka töökohti. Päeval sõidab enamus kodanike mõnda teise linnaossa tööle ning autode hulk tänavatel väheneb drastiliselt. Ometigi on parkimine tasuline just päeval, mil enamus autosi on "komandeeringus". Ilmselt just seetõttu muutubki parkimine tasuliseks veidike enne seda kui rõhuv osa inimestest tööle tõttab ja tagasi tasutaks veidike pärast seda, mil enamus inimesi on töölt naasnud. Kui kalamajas üldse mingi parkimisprobleem kunagi tekkima peaks, siis on see pigem just õhtul, mil inimesed kodus ja äkki isagi külalised majas. Praegusel kujul tasuta parkimine seda probleem ei lahenda.
7. Vale linnaosa.
Kalamajas pole parkimisega kunagi probleeme olnud. Samas on seda ühes teises linnaosas, kus pärast kella 8-t on praktiliselt võimatu autot kuhugile panna. Selle linnaosa nimi on Mustamäe, mille potentsiaalsed parklad, teeääred ja vaba pind on projekteeritud arvestatatud suurusjärgu võrra väiksema autostusega. Õige ka, sest pool sajandit tagasi ei osanud keegi ette näha seda, et Eesti iseseisva riigina heaolumaailma pool tüürib ning et kunagi on auto pea kõigile taskukohane ning kättesaadav.
8. 0 kasum.
Isegi kui tasuline parkimine lõpuks sisse viidaks tekkib paradoksaalne olukord, kus selle sisse viimine ja kontroll neelab kõik sellega kaasnevad tulud. Tegemist on ikkagi suhteliselt väikese linnaosaga, mille paljudele elanikele on endiselt võimalik oma sõiduk väljaspoole parkimistsooni piire viia ning mida sellele vaatamata tuleb täies mahus kontrollida.
9. Tsoon laieneb.
Kuna Vanalinnast on Kalamajja ikkagi üsna pikk maa, siis vaatamata linnaisade väidetele ei toimu mingit massilist vanalinlaste parkimist teisele poole trammiteed. Asi muutub aga kohe, kui Kalamaja tasuliseks tsooniks tehakse, sest sii hakatakse oma autosi Pelgulinna parkima küll. Päeva lõpuks tähendab see seda, et tasuliseks muutub kõigi rõõmuks ka Pelgulinn.
Nagu näha on praeguseks kogunenud juba üheksa punkti, mis viitab parkimise kehtestamise vastu ja ma ei ole näinud veel ühtegi poolt. Linn keeldub kategooriliselt rääkimast sellest, kui palju siis neid palveid tasuliseks muutmiseks on tulnud, viidates sellele justkui oleks neid ohtralt. Inimesed on püüdnud leida kedagi, kes nende "ohtralt" hulka kuuluks ning seniajani on leitud vaid üks nimi.
Piirkiirus Tallinna kesklinnas
40km/h
Rahvaküsitlus Tallinnas on läbi saanud ja katset piirata liiklemise piirkiirust Tallinna kesklinnas võib lugeda läbikukkunuks; selle idee poolt oli alla viiendiku hääletanutest. Selline tulemus oli ka ette prognoositav ning võib isegi väita, et äkki oli tegemist lihtsalt suitukattega mingile muule kitsaskohale (näiteks auklikud teed) elik rahva pahameele suunamine ülerõhuventiili.
Kuigi tagantjärele pole ilus rusikatega vehkida, otsustasin ma igaks juhuks mõned kalkulatsioonid teha. Paar liikluskunni (näiteks Villu Vane) on väitnud üsna koomiliselt, et mida aeglasem on liiklus, seda rohkem mahub autosid korraga tee peale, kuna autode pikivahe väheneb. Selle väite naeruväärsts näitab ilmekalt see, et kõige rohkem mahub teele autosi, mis on pargitud ja kui vähegi võimalik, siis küljega sõidusuunas. Jutt ei käi ju sellest palju teele autosi mahub, vaid ikka sellest kui suur on magistraalide läbilase.
Olgu, laseme numbritel enda eest rääkida. Linnas peab pikivahe olema vähemalt pool sõidukiirusest ehk siis 50km/h puhul on selleks numbriks 25m ja 40km/h puhul 20m. Oletame lisaks, et auto pikkus on keskmiselt 5 meetrit ehk teisisõnu läbiks kontrollpunki üks auto 50km/h puhul iga 2.16 sekundi tagant ja 40km/h puhul iga 2.25 sekundi tagant. Ehk teisisõnu mahuks sama lõiku läbima tunnis 50km/h puhul 1666 autot ning 40km/h puhul 1600 autot. Vahe on küll suhteliselt marginaalne, kuid numbrid ei taha kuidagi nõustuda Vane sõnavõtuga. Lisaks on näha, et mida aeglasem on liikumiskiirus, seda suuremat mõju avaldavad erinevad sundpeatused, nagu valgusfoorid, ristmikud ja teeandmised.
Asja teeb muide huvitavaks ka see, et aastast aastasse on õnnetuste arv kogu linna piires kahanenud ning ma ausalt öeldes ei suuda meenutada, millal toimus viimane tõsisemate tagajärgedega õnnetus Tallinna südames, mis ei oleks olnud seotud ühistranspordi, joobes juhtide või jõhkrate liikuseeskirjade rikkumisega, mida kogu see ettevõtmine niikuinii ei kataks. Isenesest on ju tore järgmine aasta uuesti deklareerida, et jälle on vähem õnnetusi ja üürata ajakirjanduses nagu Jeeriku pasun: "Tehtud!" Paraku oleks see juhtunud niikuinii. Ja kui juhtumisi peaks õnnetuste arv kasvama, siis saab ju alati väita, et muidu oleks probleeme veelgi rohkem olnud ...
Üldiselt võin ma tuua veel paar asja, mis kogu selle kampaania oleks problemaatiliseks teinud. Nimelt tähendab linnaliikluse kiiruspiirangute muutmine automaatselt ka valgusfooride ja liikusmärkide ümber seadistamist. Summad, mis selle peale kuluks võivad vabalt ületada 10 miljoni krooni piiri. Teiseks väheneks kindlasti juhtide tähelepanu, sest linna loomulik liikumiskiirus on umbkaudu 55km/h -- kui kõik piirangud kaotada, siis see number on nii öelda loomulik kulgemistempo, mis iseeneseslikult linnas tekiks. See on nagu kõndimistempo, mis iseeneseslikult jääb enamustel inimestel kusagile 5km/h kanti ja millest aeglasemalt kõndimine nõuab eraldi pingutust. Mida rohkem peab autojuht hoidma oma pilku ja tähelepanu spidomeetril, seda vähem ta jälgib ümbrust. Hea näide on Suur-Ameerika vilkuvate tuledega vöötrada, mis tõmbavad küll endale juhi tähelepanu kui teevad seda vöötrada ületava inimese arvelt ja vähemalt minu arvates on sealsete viimase hetke äkkpidurdustest ringitud plekimõlkimiste arv pärast selle jõulupuu paigaldamist hoopis tõusnud. Muide, suure tõenäosusega oleksid sohvrid seda piirangut en masse erianud, aga kas on vaja teha seadusi, mis juurutavad inimeste mõtlemises seadusekuuletust?
Lõpuks ei saa muidugi ümber ka sellest, et tipptundidel (ja ka enamustel muudel tundidel) ei ole kesklinnas ka parima tahtmise juures maksimaalse lubatud sõidukiirusega liigelda, mis tähendab seda, et kogu see ettevõtmine on juba oma eos täiesti mõttetu tsirkus, poliitiline Potjomkini küla.
Rohelised ja Riigikogu
Rohelised
Rohelised tegid oma valiku ja puksisid Strandbergi puldist. Ühest küljest on see loogiline, sest rohelised läksid liiga Strandbergi nägu, teisest küljest ka suhteliselt hädavajalik, sest oma olemuselt on kogu maailmas olnud Rohelised rohkem vasakpoolne liikumine. Meie Rohelised on olnud aga rõhutatult parempoolne mis on teinud nende suhtlemise muude riikide ekvivalentidega suhteliselt komplitseerituks.
Mujal maailmas on Rohelised olnud sotsidega nagu särk ja püksid ning tundub, et ka meie pulloverimehed on suuna sinnapoole võtnud. Koos sellega tekib minul aga küsimus -- mis saab Riigikogust?
Tuletame meelde paar asja. Mõni aeg tagasi visati sotsid suure kisa ja käraga Riigikogu koalisatsioonist välja, kusjuures põhjused ei olnud minu arvates kaugeltki proportsioonis ette võetud sammudega. Tulemuseks oli hulk solvunud sotse ning vähemusvalitsus, mis püsib pukis vaid roheliste vaikival toel. Kohalike omavalitsuste valimise lõppedes andis Keskerakond ilma igasuguse põhjuseta sotsidele paar päris kobedat kohta. Ühest küljest võib selle põhjuseks olla soov sotsidega liituda ning koos sellega Sotsiaaldemokraatide nime all edasi tegutsema asuda (praegusel hetkel on nad näiteks koos Reformiga Euroopas Liberaalide fraktsioonis. Teisest küljest võis selle põhjuseks olla ka plaanid Riigikoguga.
Nüüd, kus Rohelised on saanud praeguse koalisatsiooni käest praktiliselt kõik, mida võtta oli ning juhtkond on võtnud selge suuna vasakule, siis miks peaksid nad enam praegust peaministrit toetama? Seda enam, et uus juhtkond on ühel või teisel viisi suuresti Tallinna linnavalitsuse poolt mõjutatavatel positsioonidel?
Koos sellega prognoosin, et aastavahetusel võib Toompeal keeruliseks minna. Küllap Savisaar juba oskab uuele erakonnale mett moka peale määrida.
Väike valimisõpik
Tere aktiivsed poliitikud ja poliitikahuvilised. Ma loodan südamest, et te selle kirjatüki läbi loete ja sellest omad järeldused teete. Tegemist on õpetusega, kuidas järgmistel valimistel edu saavutada ja selles kajastuvad viimase kümne aasta kogemused, mida ikka jälle, valimistelt valimistele, ignoreeritakse.
1. Ärge vastanduge.
Vastandumine on kahe teraga mõõk. Vastandumine on tegevus, mida saab teha ainult nõrgem tugevamaga sest tugevamal pole tarvis konflikti otsida: mis iganes see valimistega ihaldatav positsioon ka ei ole, see ilmselt juba kuulub talle. Vastandumine näitab nõrkust, mida inimesed, kes teadlikult, kes alateadlikult, registreerivad. Sotsiaalsed uuringud näitavad, et inimesed eelistavad hoida tugevama poole. Näidates vastandumisega ära kumb osapooltest on tugevad annata trumbid kätte oma vastalisele. Kui teile ei meeldi Keskerakond, siis mida vähem te sellest räägite, seda targem ja tugevam te välja paistate.
2. Ärge halvustage.
Halvustamine on labane ja banaalne. Halvustamine ning demoniseerimine on nõrkade relv. Eriti nõrk on halvustamine huumorivaesete naljade ning paralleelidega (vaadake, mis Twitteri #valimised hashtagi alt vastu vaatab). Nõrkadel ei ole võimu juurde asja -- te olete täpselt nii tugevad kui tugevad on teie toetajad. Kui teie toetajad on nõrgad, olete ka teie nõrgad. Kutsuge oma valijaid väärikusele. Isegi Priimäe ülev meeleolu ei ole piisav selleks, et selle kallal päevast päeva hammast teritada. Tõsi, üks kord on see naljakas aga nagu iga nali töötab seegi ainult korra ja pärast seda pöörab kõik juba "naljamehe" ense vastu.
3. Jagage fassaadi.
Enamuste erakondadel on tõsised probleemid võimu ja eriti fassaadi jagamisega. Mäletate, Mart Laar oleks peaaegu IRL-i lõhki lasknud kui selgus, et ta ei pruugi erakonna esimeheks saada ning ainult Aaviksoo vastutulelikus päästis vastliitunud erakonna lagunemisest. Tooge tippmängu võimalikult palju tegijaid, sest see suurendab erakonna laiapõhjalikust. Keskerakond on suutnud suhteliselt autokraatliku erakonna tekitada. See lihtsustab nende tegevust radikaalselt, kuid selle taga on lõputu hulk tööd. Keegi teine ei ole praegusel ajal võimeline seda saavutama, välja arvatud ehk juhul kui nüüd neli aastat selle nimel vahendeid valimata palehigis rügada. Erakonnad kipuvad olulise osa oma arsenalist püünelepürgijate peletamiseks kulutama. Mõni ime siis, et nad kuhugi ei jõua. Asjast huvitatud inimeste ring on selleks liiga väike.
4. Ärge jagage elektoraati.
Elektoraadi jagamine on tegelikult derivaat vastandumisest, kuid kuna selle mõistmine nõuab perspektiivitunnet, siis tuleb see eraldi välja tuua. Ei ole olemas tarka eestlast ja lolli venelast. On hulk inimesi, kelle tarkus ja lollus on nende endi teha. Nendel inimestel on omad selged vajadused: katus, toit, turvatunne. Vastandumine selles kontekstis on turvatunde ohtu seadmine, mis tegelikult töötab soovitu vastu. Eriti kohalikel valimistel on see oluline.
5. Ärge ajage sassi pädevusvaldkondi.
Eile lugesin Twitterist ühe "targa" eestlase kommentaari, mis ütles, et Tallinnas on nüüd kõik "tehtud", et mis järgmiseks, kas krooni devalveerimine. Nagu näha ei tea elektoraat seda, mis on kohalikud omavalitsused, mida nad teevad ja kuidas nad toimivad. Paljuski on see tingitud erakondade endi suutmatusest sõnastada oma tugevusi ning pidevalt kasutatakse "trumpe", kuigi kui järele vaadata, siis tegelikult need justkui teemasse ei puutugi. Eriti halb on see siis kui see on segatud halvustamisega, sest kui mäng käib mõlemal poolel samade reeglite järgi on halvustataval poolel selge ülekaal.
6. Ärge minge noaga tulevahetusse.
Kohalikul tasemel kehtivad ühed reeglid ja rahvusvahelisel tasemel teised. Hoidke inimesed, kes rahvusvahelisel areenil silma paistavad eemal kohalikust poliitikast, räägime siin siin kohalikest omavalitsustest või Riigikogust. Eriti Mart Laar on selle koha pealt rikutud, kuna fiaskod Afganistaanis, Gruusias, Kosovos ja Iraagis ei mõju mainele just tervendavalt. Suur osa neist on Eesti jaoks olnud otsitud vastandumiskonfliktid, mis kaugeltki mitte kõigile vastuvõetavad ei ole. Kindlasti ei tohi välispoliitilisel areenil silma paista erakondade esinumbrid, sest tänane positiivne sõnum võib homme juba olla negatiivse iseloomuga. Välispoliitiliselt tuleb tihtipeale tuua ohvreid, mis tuleb kinni maksta sisepoliitika arvelt ja kui maksjaks on erakonna esimees või mõni juhtoinas, siis maksab kogu erakond.
7. Valimised ei toimu vaid korra nelja aasta tagant.
Järgmisteks valimisteks valmistumine peab hakkama juba nüüd, sest pole kahepalgelisemat tegutsemist, kui asuda tegema naeruväärseid lubadusi vahetult enne valimisi. Erakonna jaoks peaks olema tähtis iga paar kuu tagant silma torgata millegagi, mida nad lubanud. Loomulikult ei pääse keegi valimiseelsetest hüperlubadustest, kuid kui praktikas on erakond tegudes olnud ümmargune null, siis oleks need sama hästi ka andmata võinud jätta.
8. Julgesid vea teha, julge ka vastutada.
Kui paljud erakonna ninamehed on jugenud tunnistada tehtud vigu ja ennast selle eest ka nuhelda. Mulle meenub ainult paar suuremat episoodi ja valdavalt on need olnud seotud Edgar Savisaarega, kes pärast ühte või teist läbikukke aastaks-paariks Hundisilmale on auranud. Teiste erakondade esimeeste hulgas tekitaks selline idee õudu -- mõelda vaid, äkki aasta-paari pärast tagasi tulles ei olegi soe koht ootamas. Kui sa oled väärt mees, siis oodatakse sind tagasi, kui ei, siis mis seal ikka -- loll pea ongi kehale koormaks. Pealegi kui asi oleks kindla peale minek, siis poleks tegemist mitte karistuse vaid puhkusega.
Need kaheksa punkti peaks olema sellised, mis järgmiste valimiste ajalt ükskõik millise erakonna tippu aitavad. Veame kihla?
Valimispohmell
Valimised on siis selleks korraks läbi saanud ja tulemused teatavaks tehtud. Väga palju siin midagi kommenteerida ei olegi -- ma prognoosisin, et Keskerakond kas siis saab jälle absoluutse enamuse või moodustab koalisatsiooni koos sotsidega. Tundub, et mängu lähevad mõlemad versioonid.
Muide, kurbnaljakas on lugeda neid jutte, et ei tea miks küll kohukesed tahavad sotsidega linade vahele pugeda. Poliitikas kehtib reegel, et hoia oma vaenlane enda lähedal -- reegel, mille vastu praegune Toompea koalisatsioon räigelt eksis ja mille vilju nad nüüd nutunägu ees oma kontorites nosivad. Keskerakond on alati suure kämblaga olnud ja alati ka omade eest seisnud. Tõsi, mitte alati pole päris selge, keda nad omadeks nimetavad, aga nad teavad kuidas selgade kokku panemine käib. Enne kui muud erakonnad seda asja ära ei õpi ei saavuta nad suurt midagi. Ega asjata ei öelda, et ütle, kes on su sõbrad. Kui sul sõpru ei ole, siis oled sa tühi koht.
Aga see selleks. Mõni hetk tagasi saatis Mart Laar laiali valimisjärgse kirja ja nagu näha pole mees ENDISELT oma vigadest õppinud. Selle asemel, et aumehe kombel võtta omale vastutus ebaedu eest valimistel keksis mees ringi ja rääkis kui halvasti teistel läks. Pikk lõik oli selle kohta, kuidas Keskerakonnal läks kõik palju halvemini kui eelmine kord. Kulla mees, maga kaineks: Keskerakond võttis rohkem hääli kui kunagi varem ja Tallinn on inimeste arvult kolmandik Eestit ja kapitalilt pool. Kui sul on Tallinn käes ei ole enam absoluutselt tähtis, mis toimub (kogu lugupidamisega saarlaste suunas) kusagil Kuressaares. Ausalt, Mart, see, et ma hääletasin nendel valimistel IRL-i poolt ei ole mitte tänu sinule, vaid vaatamata sinule. IRL-i mängijate pink on piisavalt pikk, et oleks juba aeg võtta omale ammu ära teenitud halli kardinali mugav nahast tugitool kusagil tagatoas ning lasta parema renomeega ning selgema visiooniga inimestel fassaadi kujundada.
Ma juba eelmiste valimiste ajal märkisin, et halvim variant, mida üks erakond saab teha on vastanduda Keskerakonnale. Esiteks kui sa oled potentsiaase valija jaoks antipaatne, siis sellisel juhul valib ta nimme sinu vastalise. Teiseks ennast teise erakonnaga vastandades tunnistad sa, et sa oled neist nõrgem (tugevamad on ju suuremeelsed) ning samuti ei ole võimeline käima välja oma ideid. Kõik sõnumid, mille sees on Keskerakond või Edgar Savisaar mõjuvad lõppkokkuvõttes viimaste reklaamina, sest PR-i rusikareegel on ju, et ka halb avalikus on hea avalikus.
Kogu selle tingel-tangeli pärliks leiab ikka veel inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et valikut tegemata jättes teevad nad endale, teistele ja riigile teene. Viimane, kellelt ma midagi taolist ootasin oli Tarmo Jüristo, kes täitsa avalikult tunnistas, et tema valimas ei käinud, kuna kellegi poolt polnud valida. Selle kohta ei oska ma midagi muud öelda, et kui meil oleks lihtsalt valikud hea ja halva vahel, siis poleks meil ju valimisi vaja. Või tuues näite bridžist: ässadega oskavad kõik tihisi võtta. Aga pakis on 52 kaarti ning ässasi on ainult neli. Ning kaks ülejäänud kolmest mängijast on sinu vastu. Kaartide lauale löömine kui kätte ükski äss ei tulnud on aga lihtsalt väga-väga lapsik.
Tallinn on hapu
Hapud viinamarjad
Analüütikud on inimesed, kes võtavad ette mingi keerulise probleemi ning üritavad sellele leida lihtsa, kõigile mõistetava ja vastuvõetava vabanduse. Seejärel kui selgub, et vabandus ei pea vett, siis leiavad kiiresti vabanduse, miks vabandus vett ei pea. Mõelge ise, perseminekute selgitamine on neil ju juba ametinimetuseski sees: ANAL-üütikud.
Tänase päeva ANAL-üüs ütleb, et tegelikult ülejäänud parteid ei tahagi Tallinnat. Tallinn on nimelt niikuinii hapu, maitseb paha ja ajab inimesed veel takkatraavi tülli. Kellel ikka muret majja vaja on.
No ei ole ma nõus selle asjaga. Iga erakonna jaoks on Tallinn üks paremaid maiuspalasi kui mitte öelda, et lausa tort kirsi all. Poliitikud on eravestlustes märkinud, et finantsiliselt on kontroll Tallinna üle väärtuslikum kui koalisatsioonikoht valitsuses. Riigi rahade liigutamist jälgivad peale opositsiooni ja koalisatsioon, ajakirjandus ning rahvas. Tavaliselt on huvigrupid selged, summad suured ja tahtjaid palju. Samas all-linnas on vesi palju sogasem ning poris püherdamine on seksikas ainult siis kui seda teevad (pool)paljad näitsikud ohutus kauguses. Sestap jäävad linnaviletusesele palju vabamad käed erinevate skeemide läbi viimiseks. Kuigi summad võivad olla väiksemad kui Toompeal, on raha sellele vaatamata piisavalalt ning 7 miljardiga aastas võib nii mõndagi ette võtta.
Lisaks unustab EPL-i ajakirjanik ära ühe olulise aspekti: Tallinnal ja Toompeal rahva pool vaadatuna üks, kuid väga oluline erinevus: nimelt Tallinnas saavad hääletada ka hallipassimehed, keda on kilulinna elanike hulgas oluline hulk ning kes peaaegu eranditult annavad oma hääle Keskerakonnale. See on ka igati mõistetav, sest mittekodanikest elanikud on omamoodi maa ja taeva vahele jäetud. Tänu sellele võib öelda, et kuigi kohalike omavalitsuste kohtade jagunemine on lävepakuks Riigikogu valimistele, ei ole see seda Keskerakonnale. Ma pakun, et kui mingi koht on "Peaministri" autorile nüüd ja edaspidi kättesaamatu ja seega hapu, siis on selleks just Toompea koalisatsiooni koht.
Üldiselt kui varem käis heitlus ülal ja all ühtlase pinevusega, siis alates eelmisest korrast kui Keskerakond õige hingamise kätte sai, loksus asi paika ning mänguväljak sõideti buldooseriga siledaks. Kui nüüd Savisaare meeskond eelmise korra trikk uuesti läbi läheb, siis on kõik nagu ennegi ning pigem käib võitlus teise koha nimel nagu Tarand leidlikult ära märkis. Kui peaks juhtuma, et Keskil pole piisavalt jõudu, et Tallinnas kontroll enda kätte saada, siis vaevalt, et teda enam kuhugi suuremasse seltskonda kutsutakse. Tegemist on omamoodi kasvatamatu jõmpsikaga, kelle lauakombed on vastuvõetamatud kõigile. Küll aga koalisatsiooni moodustab praegune opositsioon, siis lähevad üle vaatamisele jõujooned ka mäe otsas.
Muide, seda praeguse koalisatsiooni tekkimist ka alla linna pole väga karta vaja, sest üleval on veel sotsid, kelle jaoks eelnev reetmine on endiselt terav teema, Rahvaliit ja rohelised. Siin on oluline mõista, et RL ja rohlised on mõlemad hetkel ühe mütsi all ning teiseks on uute tulijate (mida rohelised kahtlemata on) jaoks seisukohad olnud tähtsamad sõpradest. Toompeal nad juba said, mida nad tahtsid, maksu- ja aktsiisitõus on kotis, seega pole neil enam koalisatsiooni olla vaja. Tallinnas seevastu võivad nad olla need paar kohta, mis Savisaarel puudu on ning küllap tal juba on, mida neile pakkuda. Just rohelised ja sotsid ongi see tüma maa, millest EPL analüüs oleks pidanud rääkima, sest IRL ja Reform ei saa ilma oma positsioone nurka värvimata midagi keerulist teha.
Aga nüüd ma olen juba ise anal-üütiku libedale teele astunud ning jätaks selle jutu parem praeguseks katki ning tuleme selle juurde tagasi alles pärast valimisi, sest muidu võib juhtuda, et mul on siin rohkem välja vabandada vaja kui asi seda väärt on.
