Discordia: Pronto Tomorrow will be cancelled due to lack of interest

15Jun/100

Winter is coming

HBO "Game of Thrones" seriaal, mis baseerub George R. R. Martini populaarsel raamatusarjal "Song of Ice and Fire" on saanud oma esimese traileri.

6Dec/093

Stargate Universe

Stargate Universe

Stargate Universe

Asi millega hotellis vedeledes saab aega surnuks lüüa, on sülearvuti kõvakettale kogunenud filmide vaatamine. Frankfurtis käik andis mulle soodsa võimaluse lõpuni ära vaadata "Stargate Universe" esimese hooaja esimese poole.

Esmamulje? Tegemist on palju sügavama ja paremini tehtud sarjaga kui SG-1 ja Atlantis. Ma mäletan, et ma hakkasin seda sarja vaatama selgete reservatsioonidega, sest ametlik müügijutt ei olnud väga veenev. Pealegi lõpetati tänu uuele sarjale Atlantise väntamine, mis mulle tol hetkel tundus ülekohtusena. Ometigi on mul rõõm teatada, et minu eelarvamused petsid mind ning tegemist on seniajani parima materjaliga Stargate ajaloos.

Sarja lugu algab peale sellega, et Tähevärava programmi raames kangutatakse lahti üheksanda tärgi tähendus ning ühe intsidendi käigus evakueeritakse kogu ühe maavälise baasi rahvas ühele üheksakohalisele aadressile. Selgub, et tegemist on Eelkäijate tähelaevaga, mis on juba miljoneid aastaid teel olnud. Nagu selgub, on tegemist ühe otsa piletiga, sest energia kogus, mis on vajalik naasemiseks on pehmelt öeldes kolossaalne.

Erinevalt varasematest Stargatedest ei ole selles sarjas selgeid peategelasi. Kahtlemata on hulk rolle, mis domineerivad rohkem, kui enam ei ole ühe-kahe-kolme tegelast kellele ülejäänud vaid asju ette ulatavad. Tänu sellele on sündmuste vool palju pingevabam, samuti on loos teatavat sorti grupidünaamikat, mida varasemates sarjades ei saanud kasutada.

Kogu loos on omamoodi Jules Verne "Saladusliku saare" hõngu: kogu baasi kaader (kusagil 80 inimest) avastavad ennast laevast, kuhu pole kellelgi juba miljon aastat asja olnud. Laev on reisi käigus viga saanud ning sarja esimestes osades käib selle elamiskõlbulikuks muutmine. Kuna tegemist on linna suuruse emalaevaga, on esialgu meeskonna käsutuses vaid pisikes nurgake. Ajapikku laiendatakse läbi uuritud territooriume ning avastatakse järjest uusi detaile nii laeva, tema missiooni kui ka reisijate endi kohta.

Visuaalselt meenutab sari segu "Battlestar Galacticast" ja "Firefly"-st (kuigi Galactica ise on samuti tugevalt mõjutatud viimasest). Vabalt liikuv kaamera, kiired ümberfokuseerumised, selge tonaalsusega stseenid on siinkohas võtmesõnadeks. Lisaks kasutatakse päris jõuliselt muusikat -- me ei räägi siin taustast, vaid selge sõnumiga lugudest, mis haakuvad süžeega.

Praeguseks on sarjast ilmunud 10 osa, mis moodustab hooaja esimese poole. Loomulikult lõppes 10 osa publiku jaoks paraja šokiga, mis on seda närvesöövam, et hooaja teine pool hakkab uuesti jooksma alles kevadel.

Muide, lõpetuseks niipalju, et ühte kandvat rolli ettendab sarjas vävikas šoti näitleja Robert Carlyle, keda Eesti publik tunneb filmidest "Trainspotting" ja "Full Monty".

24Nov/090

Lian Hearn: “Grass for His Pillow”

Argh! Aaargh! Aaaaaaargh!!! Kui maailmas peaks eksisteerima mõni raamat, mis on kirjutatud puhtast kurjusest, siis see on üks taolistest -- ei saa olla, et inimene heast tahtest sai valmis millegagi, mille tõttu kaob usk inimkonda üldisemalt ning naiskirjanikesse ja raamatutesse konkreetsemalt. Või on see kirjutatud vihast puude vastu, mida selle publitseerimiseks maha saeti?

Mäletate, ma andsin esimese osa hindeks neli -- esiteks mingi väike uudsus selles siiski oli, teiseks oli see mõeldud taseme poolest nooremale koolieale, kus ei sihtgrupi õrna iga arvestades suhteliselt pretentsioonitu. Järjega (mis kannab maakeelset nime "Rohuvoodi asemeks") on lugu nii, et autor on eksimatult tuvastanud kõik, mis eelmises raamatus töötas ... ja selle sellest teosest välja jätnud. Enamgi veel, ta on lasknud loomingul lennata ja lisaks vanadele vigadele on raamatusse lisatud hulgaliselt uusi. Ma esimese hooga plaanisin anda jutule hindeks kahe, ettekäändega, et on olemas halvemaidki raamatuid. Pärast mõningast mõtlemist jõudsin aga järeldusele, et isegi kui on halvemaid, pole need minu kätte jõudnud. Ja ma olen üsna palju halba kirjandust läbi töötanud. Hindeks kindel üks!

Natuke jutust endast ka. Tegevus areneb läbi kahe süžeeliini: Takeo ja Kaeda. Mõlemad liinid on täiesti mõttelagedad ja trafaretsed. Näiteks Takeo puhul ma tabasin ennast mõttelt, et puud on ainult veel mingi müstiku ettekuulutus. Ja ennäe, vaevalt oli paarkümmend lehte möödunud ning juba oli platsis püha tegelane, kes talle tuleviku ennustas.

Takeo on sõlminud lepingu Hõimuga, kes on on stereotüüpsete ninjade kamp. Õigupoolest poleks ma eriti üllatunud kui kusagilt Naruto välja oleks karanud. Hõim on müstiline suguharu, kellel on vereliini pidi pärandatavad maagilised võimed, mis nagu tuleb välja võimenevad kui nad käivad läbi Hõimuväliste partneritega. Esmapilgul tundub, et umbes pooled selle maailma tegelased on Hõimust ja nad on umbes sama salajane organisatsioon nagu Vabadussammas.

Üldjoontes koolitatakse Takeod välja, kusjuures lõpuni on ebaselge mille jaoks täpselt. Ühest küljest justkui viidatakse, et tema koolitamine on vajalik ööbikupõranda ületamiseks, aga siis tuleb välja, et kõvemad kunnid suudavad suisa ringi lennata, mis tähendab, et kuhugile astuda polegi vaja. Ühesõnaga see segane ja vastuoluline liin jätkub kuni ta lõpuks Hõimu vastu astub.

Kaeda liin on veel vaimuvaesem. Piinatud kaunitarist saab selles raamatus tõeline nõid, kusjuuresjuures rumal nõid, kuigi autor korrutab kogu aeg tema tarkust. Üleüldse tundub, et ainuke ajudega tegelane kogu selle liini juures on tema teenijatüdruk, kes (nagu ülejäänud pool maailma) on Hõimust pärit. Üldjoontes tegeletakse siin lambist tõmmatud majapidamistküsimustega.

Kui eelmine raamat, nagu ma ennist märkisin, oli mõeldud nooremale koolieale, siis see raamat ei ole mõeldud mitte kellelegi. Pidevalt tekivad päevakorda küsimused erinevate tegelaste seksuaalsest orientatsioonist, kusjuures ka mõlemad peategelased ei jää sellest puutumata. Ma ei hakka siin isegi rääkima erinevatest alltekstidest, millest see raamat kubiseb, kuigi sellele kohta pole. Väga halb.

1/5

8Nov/090

Robert Jordan, Brandon Sanderson: “The Gathering Storm”

Veidike rohkem kui kaks aastat tagasi lahkus meie hulgast "Wheel of Time" sarja algne autor, jättes selleks hetkeks juba üheteistosaliseks paisunud mammutloo lõpetamata ning nii fännid kui kriitikud kimbatusse. Algselt oli autor plaaninud kogu loo lõpetada ühe, viimase, raamatuga, kuid paraku jäi see lugu pooleli.

Õnneks oli autor oma tegevuse kenasti dokumenteerinud ning pärast mõningast järelemõtlemist leidis kirjaniku lesk uue noore autori, kes pidi jätkama sellest kohast, kus Jordan pooleli jäi. Autori nimi oli Brandon Sanderson, keda me tunneme ka kui Mistborn maailma loojat. Pisitasa selgus siiski, et ühe raamatuga seda saagat ei lõpeta ning praeguseks ilmunud 12. osa, "The Gathering Storm" saab esialgsete plaanide kohaselt veel kaks järge.

Enne asja juurde asumist katsun ma vastata küsimusele "Kuidas uus autor hakkama sai?" Ma ütleksin, et autori vahetud mõjutas lugu selgelt positiivses suunas. Uus kirjanik on minu arvates isegi liiga konservatiivselt oma loomingulist litsentsi pruukinud ning mõnes mõttes on kogu raamat tuntavalt laiguline -- on lõike, mis on päris kindlasti kadunud habemiku poolt kirjutatud ja on lõike, mis ilmselgelt on pärit Sandersoni sulest. Sanderson on leidlik kirjanik, tema intriigid ja keerdkäigud on palju intellektuaalsemad ning suures plaanis on tema kirjutatud osad ka palju süngemad.

Sanderson on meie kolm põhitegelast (Rand, Perrin ja Mat) lahku löönud. Kui Jordan kirjeldas neid nagu kolme kolkaküla klooni, siis seekord on tegemist kolme eraldi persooniga. Rand on tõepoolest Taassündinud Draakon, maailma valitseja. Ta enam ei kohku tagasi tegemast otsuseid, mis veel eelmises raamatus oleks mõeldamatu, ta ei kohmitse enam ringi, vaid tegutseb kindlakäeliselt ja jõuliselt. Rand on selles raamatus Kuningas (suure K-ga). Perrin on heasüdamlik hiiglane, kes tahaks kõigile head, kuid saatus seab ta raskete valikute ette. Mat seevastu on sahkerdaja, vaba hing ning seikleja, kelle käed ometigi mingil (ka Mati enda jaoks) hämmastaval viisil on seotud erinevate kohustustega.

Üldine stoori on ühest küljest pettumus ning teisest küljest ometigi väga rahuldustpakkuv. See, et Sanderson on otsustanud ühe raamatu asemel kolm kirjutada on täiesti mõistlik -- mees sulgeb ahvikiirusel erinevaid lahti jäänud süžeeliine ja ometigi ei anta vastuseid põhilistele küsimustele. Lisaks tekitatakse mitu uut probleemi -- näiteks selgub, et Moridin ning Draakon on omavahel mingil esoteerilisel viisil seotud, tänu millele viimase tapmine muutub ootamatult pahategijate jaoks äärmiselt problemaatiliseks ning tekib veider olukord, kus just negatiivsed kangelased katsuvad peategelast elus hoida. Erinevalt positiivsetest.

Kui kedagi huvitab, millest see raamat räägib, siis võib öelda, et põhiliiniks tundub olevat Tar Valoni konflikti lahendamine, mis selles köites ka ammendava vastuse saab. Tundub, et järgmise raamatu põhiteemaks saab olema Seanchanide küsimuse lahendamine ning viimases osas tegeletakse Tarmon Gai'don-iga. Õnneks on Sanderson külltki kiire kirjutaja, seega peaks järgmine osa ilmuma juba aasta pärast.

Hindeks 4/5

26Jul/090

Alastair Reynolds: “Redemption Ark”

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu "Revelation Space" universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud "Mass Effect" (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavama inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende  tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Räägime siis lõpetuseks ka miinustest. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamise käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on klassikalisi puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on see, et ilma jätkuta see raamat ei jää ...

21Jul/097

Estcon 2009

Eesti Ulmeühing

Eesti Ulmeühing

Estcon 2009 Taevaskojas sai selleks korraks otsa. Kõik oli vahva, üritus oli parem kui varem, inimesi oli rohkem ja üleüldse. Ettevõtmistest, sõnavõttudest ning välja jagatud auhindadest ma ise kirjutama ei hakka, selleks on paremad allikad. Paari (halva) sõnaga tahaks ma taaskord meelde tuletada asukoha valikut.

Üks asi, mida ma tartlaste juures alati imeks panen on see, et nende jaoks on täiesti vastuvõetamatu ürituste korraldamine põhja pool nende oma linnast. Tavaliselt vastavad nad sellekohase virisemise peale salvavalt, et miks te ise ei organiseerinud või mis veelgi hullem -- miks te mingeid kohti välja ei pakkunud. Vaatamat sellele, et kohti pakuti välja ja pakuti ennast ka organiseerima. See muide ei käi ainult Estconi kohta, see on üleüldine tartlase hälve. Tallinnlased ju ei korralda oma üritusi Helsingis. Aga tartlased teevad (eksivalendis).

Huvitav on see, et argumentidena laoti seekord lauale terve pinu erinevaid vähem või rohkem totakaid väiteid. Enimlevinum oli see, et üritus toimub vaid korra aastas. Kohe selle järel oli see, et nii oli odavam. Minu jaoks on need teineteist välistavad väited. Kui korra aastas, siis miks kokku hoida? Lisaks oli enamuste kohaletulnute jaoks see koht oluliselt kallim kui suvaline koht Kesk-Eestis. Las ma seletan.

Minu sõidkulu kohale oli veidi üle 200 krooni. Paljude jaoks oli see veelgi kallim. Arvestades sellega, et osavõtumaks oli 360 krooni ilma voodikoha ja toiduta, siis võiks öelda, et kohalesõit oli mõne inimese jaoks võrreldav osavõtumaksuga. Ma pakun, et kui üritus teha kusagil keset Eestit (et jumala eest tallinnlased ei saaks teenimatut eelist), siis isegi 100 krooni kallima pilet on suures plaanis odavam kui tänane üritus.

Inimesed käivad tööl. Isegi suvel. Paljud olid omale reede vabaks teinud, et vähegi mõistlikul ajal kohale tulla. Keskmise tallinnlase jaoks (keda paistis kohal olevat enamus), tähendas see sundi päev vabaks teha. Kaugeltki mitte kõigi jaoks pole see aga võimalik. Ainult sõit kohale võttis aega ligikaudu neli tundi. Kui arvestada erinevaid muid sõiduga kaasnevaid asju või öelda, et kohalesõit oli vähemalt poolte jaoks lähenemas viiele tunnile. Saaremaalt tulnud inimestel muidugi nii hõlpsalt ei läinud. Kui nüüd tööpäeva lõpuks lugeda kell 17:00 ja sinna viis tundi otsa vajutada, siis tähendas see seda, et esimene võimalus ürituse avamiseks oli kell 22:00. Selleks hetkeks olid juba hommikul sõitma hakanud tööpõlgurid ennast silmini täis lakkunud (mina nende hulgas). Siinkohas üks eraldi märkus -- kuna Estconi lahutamatuks osaks on paraku kujunenud ohjeldamatu bakhanaal, siis tagasisõit oli väga paljude jaoks üsna keerukas.  Tallinnlase jaoks oli koju jõudmiseks vajalik ajavaru kainenemise hetk + viis tundi. Tänu sellisele ajavõlale ei hakanud sugugi mitte kõik koju sõitma 0.0‰ juures.

Logistikakalkulatsioon näitas, et asja eest teist tagasi põletati transpordi käigus ära ligikaudu tonn, võimalik, et isegi rohkem, kütust. Roheline mõtteviis ei oleks seda lubanud, koha valija mõtteviis aga küll.

Palun inimesed, teeme järgmine kord selle asja Kesk-Eestis. Saame kõigi jaoks odavamalt, paremini ja kvaliteetsemalt. Ilmselt ka tervislikumalt.