Eurovisioon 2011
Taaskord on käes maikuu; see osa aastast, mil isehakanud "muusikagurmaanid" täidavad interneti müraga teemal kui halb on Eurovisioon ja kuivõrd halb on ühe või teise riigi lugu -- mis viitab sellele, et salaja kapis on see võistlus siiski ära vaadatud ja kogu üritus on ühel või teisel viisil nõnda oluline, et ei saa mitte vaiki olla. Personaalselt arvan ma, et tõeline muusikagurmaan kardab Eurovisiooni nagu vanatühi välku ning veedab maikuu kusagil maakohas, kus ei ole telerit ja interneti ning kuhu ei tooda lehti. Igal juhul on tema jaoks see teema piisavalt piinlik, et seda mitte ise üles tõsta. Täpsustuseks niipalju, et ma ei ole muusikagurmaan ja mul jäi kogu ürituse vaatamine pooleli hoopis muudel põhjustel.
Nüüd kus ma olen Facebookist kogu kohase ja ebakohase tagasiside läbi lugenud võin ka oma seisukohta avaldama hakata. Kõigepealt laulust enesest: kui üle-eelmise aasta "Rändajad" välja arvata, siis jagunevad viimase aja Eesti esindused kahte kategooriasse -- protestilaulud ja nn. eurovisioonilaulud. Kumbagi kategooriat pole seniajani saatnud edu, kusjuures kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis viimase kümne aasta jooksul on edukad lood olnud pigem omapärased kui meie mõistes "eurovisioonilikud" (kõige markantsemaks näiteks on selles sektoris loomulikult soomlaste Lordi) lood. Selles mõttes on natuke tobe lugu, et poksimatšile saadetakse meil regulaarselt maletajaid.
Vähemasti koos Lordiga on Soome oma vitsad kätte saanud ja mõtleb nüüd vabameelsemalt. Soomlastel on tegelikul ilmselt veel üsna hästi meeles kui 2000 aasta kohaliku võistluse võitis Nightwish looga "Sleepwalker" ja mis žürii poolt ära vetostati kui "ebaeurovisioonilik". Nightwishi asemel saadeti Nina Åström, kes tõi koju meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt eduka tagantpoolt viienda koha. Arvestades nõrka üldist konkurentsi tol aastal, oleks Nightwish suure tõenäosusega olnud üks tiitlipretendentidest, aga polnud midagi teha, näopeks tuli enne kätte saata ja poroloonkollid kuus aastat hiljem medali järele saata.
Üksjagu piinlik on lugeda ka seda, et paljud inimesed ei tea, et selleaastane võitja Aserbaidžaan asub Euroopas -- seda enam, et samad inimesed on esimesed naerma kui "lollid" Ameeriklased Eesti kuhugi Itaaliasse paigutavad. Ma tuletaks siinkohas meelde, et sealkandi kuningriigid olid loonud oma kõrgtsivilisatsiooni juba siis kui meie esivanemad alles soos sumpasid ja teineteist puukaigastega taga ajasid. Ega asjata ei nimetata Ühendriikides valgeid inimesi kaukaaslasteks. Muide rääkides Eurovisioonist, pole sellel tegelikult maailmajaoga mitte midagi ühist. Eurovisioon on Euroopa Ringhäälingute Liidu üritus, millest tohivad osa võtta kõik liidu täisliikmed, Peale Euroopa riikide kuuluvad nende hulka ka näiteks Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Maroko ja Tuneesia. Iisrael saadab oma esindajaid kohale juba pikemat aega ning Maroko on käinud korra, 1980 aastal. Enamus neist riikidest ei pea seda üritust moslemite jaoks paslikuks (Iisrael!) ning ennast näole anna, kuid neil on täiesti vaba voli oma esindaja saata kui huvi peaks tekkima.
Kuid asi sellega ei piirdu, Liidu liikmeks on soovinud astuda ka Kasahstan, Liechtenstein, Kosovo ning Katar (sic!). Seega konkurents tiheneb jätkuvalt ning kuigi tümakatreialite rahamasina jaoks on staarisaated odava liha vabrikud, ei piisa arvaestatavate kohtade saamiseks enam suurte silmadega piigadest (kellest paari aasta pärast pole midagi kuulda) ning aeg on lagedale tulla millegi uuega.
Šeigi lõppmäng
Viimaste päevade tähtsaim uudis paistab olevat Saudi esiterroristi Usama ibn Ladini ehk inglise transkriptsiooni järgi Osama bin Ladeni teise ilma saatmine ühes väikeses Pakistani kuurortlinnas. Ma ei taha siinkohas rääkida juubeldavatest ameeriklastest, kes inimlikust vaatevinklist oluliselt ei erine kümna aasta eest tänavatel tantsinud rätipeadest. Ma ei räägi ka sellest, kes algsed rünnakud korraldas ning loomulikult ei räägi ma ka sellest kas tapetu ikka oli õige habemik ja kas ta tapeti täna, eile või kümne aasta eest. Küll aeg selle koha pealt selguse majja toob ja kui ei toogi, siis mis seal vahet on? Mineviku ju ei muuda ...
Sootuks olulisem on hoopis olevik ja tulevik ning vähemalt mulle tundus, et isegi surres suutis Šeik oma vastastel ennast nurka värvida lasta. Vaadakem detaile.
Esiteks suutis mees surra n.ö. märtrisurma, võideldes relv käes oma vaenlaste vastu. Tõenäoliselt saab temast araabiamaade Che, kelle pildiga särgid on noorte hulgas minev kaup ja kelle plakatid ehivad iga endast lugupidava radikaali elutuba. Piltlikult öeldes muudeti härra kogu ettevõtmise käigus surematuks, sest erinevalt elavast mehest ei ole surnut võimalik enam teist korda tappa. Tõenäoliselt korraldatakse lähitulevikus ka hulgaliselt vastuaktsioone, sest keegi ei taha ju oma iidolist viletsam olla, pealegi kui ta tõepoolest mingi organisatsiooni ninamees oli, siis on latt mantlipärija jaoks üpris kõrgele seatud. Ainuke asi mida ma (üsna isekalt) teha saan on loota, et need tehakse kusagil mujal.
Teiseks tõmbas kogu see sündmus selge joone Ameerika ja ülejäänud maailma vahele. Ülejäänud maailm vaatas tülgastusega pealt, kuidas rõõmust joobunud ameeriklased Valge Maja ees vahuveini kulistasid ja tantsisid. Kurt Tucholsky (tavaliselt vääralt Stalinile omistatud) tsitaat ütleb, et ühe inimese surm on katastroof ja saja tuhande surm aga statistika; näha inimesi katastroofi üle rõõmustamas tundub eurooplase jaoks lihtsalt barbaarne, labane ning ebainimlik. Rääkimata sellest, et mis ajast lihtlabast atendaati saab õigusemõistmiseks pidada? ... and justice for all, my ass!
Kolmas, tõenäoliselt kõige karmim aspekt on see, et pärast kümneaastast sõda, Afganistaani ja Iraagi sõelapõhjaks pommitamist, kahe ja pool tuhande sõduri surma ning triljonite dollarite korstnasse kirjutamist toimus täpselt mis? Paar eriväljaõppe saanud kõrilõikajat lasi habemiku lihtsalt maha? Aga milleks kõik see ülejäänu? Kogu sõja tulemuseks on araabiamaade jätkuv radikaliseerumine, hiljuti lõppenud majanduskriis (mis osade arvates seniajani kestab) ja lõhe läänemaailma erinevate osade vahel. Põhimõtteliselt on USA täitnud oma põhilise lubaduse sõda alustades -- tabada rünnakute korraldaja, kuid nüüd lihtsalt pärast riigi ära lagastamist sealt enda väed välja tõmmata ja vaadata, kuidas Taliban uuesti võimu haarab saab olema ründajate jaoks igakülgelt demoraliseerivam kui suvaline rünnak ükskõik millise hoone pihta riigis. Varem või hiljem hakkavad jänkid enda käest küsima, et mida me tegime ja mida me saavutasime. Ja mis hinnaga? Ja kes TEGELIKULT võitis ...
Selle loo lõpetamiseks räägiks ma anektoodi sellest, kuidas kaks kauboid on aasta otsa usinasti tööd teinud ja kõvast dollareid kokku ajanud ning suunduvad korraliku aastapalgaga kodu poole. Teel külastavad nad kõrtsi, tõmbavad nosu korralikult täis ja asuvad siis varastel hommikutundidel edasi ratsutama. Mõnda aega preeriat mööda lonkinuna mööduvad nad igavesti pirakast piisonikoogist.
"Veame poole aastapalga peale kihla, et sa ei suuda seda kooki ära süüa," pakub üks nokastanud kauboid teisele välja.
"Pfff, vabalt suudan!" vastab teine bravuurikalt.
Lüüakse käed, teine kauboi kougib saapasäärest välja lusika ja pistab hunniku -- küll ilmse vastumeelsusega -- nahka. Pisitasa kainenedes taipab esimene kauboi, et see oli ilmselgelt halb kihlvedu. Poole aasta palk läinud ja kuidas sa kodustele seletad, et vedasime sõnnikusöömise peale kihla ja ma kaotasin. Lõpuks arvab ta olukorrast väljapääsu olevat leidnud ning teeb ettepaneku:
"Tead, veame veel poole aastapalga peale kihla, et ka mina suudan samasuguse hunniku nahka pista!"
Teine kauboid mõtleb hetke ja jõuab siis otsusele, et vaevalt see teine mees nii kõva närviga on, et sellise trikiga hakkama saab ning jube hea on koju laekuda kahe aastapalgaga. Lüüakse siis käed, esimene kauboid otsib oma saapasäärest lusika ning pärast suuremat punnitamist suudab samasuguse piisonikoogi lipsu alla litsuda.
Sõidavad siis kaks kauboid vaikides mööda preeriat, kuni äkitselt teine kauboid küsib esimeselt:
"Kuule, kas sulle ei tundu, et me oleme asja eest, teist taga kumbki hea hunniku piisonisitta nahka pannud?"
Spioonilugu, täiendatud variant
Spioonid
Ennist ma siin jaurasin teiste konspiratsiooniteoreetikutega kooris "Arctic Sea" teemal. Nagu näha midagi, mis mu spioonilugu ümber tõukaks ei ole seniajani veel ilmunud, samas on avaldatud kergesti ümbertõugatavat müra, millega proovitakse suitsukatet teha. Ometi üks asi on minu arvates tähelepanuväärne: nimelt Iisraeli poliitikute ja erinevate asjapulkade voorimine Moskva vahet.
Ma arvan, et see, kes kelle juures käib on juba iseenesest kõnekas detail: tundub, et kõige suurem huvi suhteid siluda on just juudiriigil, mis omakorda tähendab seda, et neil on, mida siluda. Kuigi see suures plaanis midagi ei muuda, lisandub minu spioonilukku selle koha pealt üsna olulist detaili. Nimelt jääb minu teooriaks endiselt see, et kohalik maffia paneb millelegi käpa peale, kuid uus teooria näeb ette, et kaubale leidub kohe ka ostja Mossadi näol. Kaup tuleb kiirkorras Venemaalt minema toimetada ja selleks sobib suurepäraselt väike kaubalaev, mis teeb vahepeatuse puidulasti peale laadimiseks Soomes.
Selleks, et kaup enne sihtpunkti jõudmist kätte saada on vaja aga korraldada röövimine, mille viib läbi mingi kolmas osapool. Selleks kombatakse pinda mõne Läänemeremaa salateenistuste juures ning jõutakse kokkuleppele eestlastega. Nood leiavad kamba ullikesi, kes näiliselt laeva kaaperdamisel osalevad ja aitavad lasti maha tõsta (tavaline muskel, mis ei vaja mingit eriväljaõpet). Meestele endile ei räägita midagi ning nad on päris lõpuni kindlad, et nad on lihtsalt kaubalaeva abitööjõud, kus laeva kapten ja meeskond on omanikega vastuolla sattunud. Alternatiiviks on laev vallutada, kaup maha tõsta ja alus seejärel uputada. Lihtne välja pakkuda kuid väga raske pärast ära siluda. Võimalik, et see oli ka algne plaan, kuid siis lendas kõik vastu taevast.
Vahet pole, kas laeval oli keegi Vene vastuluurest või mõni meeskonnaliige tegutses omal initsiatiivil, kuid vaikselt toimunud operatsiooni kohta info lekkis. Üks meremeestest helistas ja palus abi ning info jõudis Moskvani. Kohemaid pandi kõik rattad täiel võimsusel tiirlema ning loetud tundi jooksul saadi asjast üsna hea ülevaade. Ühendust võeti ka Tel Aviviga ja esitati lühike, kuid üsna selge küsimus: "WTF?" Iisrael palub selgituseks ajapikendust ning teeb ettepaneku, et äkki on midagi, mis vastastiku kasulikel alustel paneks venelased seda intsidenti unustama. Venelased on nõus.
Ometigi on laeva kadumine lekkinud ning seda otsivad/jälgivad juba mitme riigi salateenistused. Uputamine ei tule enam kõne alla -- liiga palju suid on vaja sulgeda. Vahepeal lahkuvad venelaste täielikul teadmisel laevast intsidendi tegelikud initsiaatorid ning kaaperdajate ametlik number väheneb kümnelt kaheksale.
Iisraeli asjapulgad saalivad Moskva vahet ning tõenäoliselt jõutakse lõpliku kokkuleppeni. Midagi sellest lekib, kuid keegi ei tea täpselt mis seal toimus ja tõenäolise teooriana pakutakse välja Mossadi aktsioon vene relvaekspordi vastu ...
Meeskond ja "piraadid" veetakse kuhu vaja ja alustatakse nende töötlemist, rahustatakse rahvusvahelist üldsust ...
Küsimus on nüüd järgmine: mis saab edasi? Mõned võimalused: venelased teevad koos juutidega avalduse, et tegemist oli eduka ühisoperatsiooniga organiseeritud kuritegevuse vastu, mille kohta uurimise huvides avaldati suur kogus valeinfot. Sööt neelatakse koos naha ja karvadega ning skandaali nagu polekski olnud. Raketijutu silumiseks ekspordivad venelased täiesti avalikult paar S-300 raketikompleksi Iraani ning USA ja Iisrael avaldavad vaid sümboolset meelepaha. Iisrael teeb Venemaalt suurema relvaostu. Võimalusi on veel, aga nendest kolmest realiseerub minu arvamuse kohaselt vähemalt üks.
Spioonilugu: “Arctic Sea”
Arctic Sea
Ma lappasin läbi enam vähem kogu informatsiooni, mis seniajani on Arctic Sea kohta ilmunud, kõrvaldasin ilmselged kõlakad ja kirjutasin sellest järgneva jutu, mida kui soovite võite lisada vandenõuteooriate pikka rivvi.
Grupp Vene kodanike omastab Kaliningradis Vene sõjaväelt midagi, mille kohta nad teavad, et selle kadumist varem või hiljem märgatakse. Tõenäoliselt on tegemist millegagi, millest ainuüksi info lekkimine võib tekitada rahvusvahelise skandaali. Arvatavasti on tegemist taktikalise tuumarelvaga: suhteliselt madala purustusvõimsusega, kuid hõlpsalt transporditava lõhkepeaga. Väidetavalt Kaliningradis neid ei ole, kuid Venemaa lubas nad sinna viia kui Ida-Euroopa riikidesse hakatakse "raketitõrjebaase" rajama.
Eelpoolnimetatud grupi huvides on rel võimalikult kiiresti Kaliningradist minema saata ning selleks asutakse otsima sobivat laeva. Taoline alus leitaksegi ning laevalt värvatud kollaborandi abiga toimetatakse relv salaja pardale. Kuna laeval ametlik last puudub, siis on seda suhteliselt lihtne märkamatult teha, sest laeva praktiliselt. Võimalik, et saadetis toimetatakse laevale juba remondi lõpp-faasis. Laeva valikul tuleb suureks plussiks ka see, et vahepeatumine tehakse Helsingis koos lasti pardale lossimisega. Kui sellega muud ei saavutata, siis jälgede segamine toimub ikkagi, sest see lisaks mõistatusse uue teguri: äkki tõsteti pomm maha juba Soomes.
Nüüd tekib üks osa, mis peab veel selguma. Tõenäoliselt oli grupil kodanikel ka saadetisele ostja olemas, kuid igal juhul saavad ühte või teist viisi asjast haisu ninna nii ameeriklased kui venelased. Võimalik, et teineteise järgi nuhkides. Õige laeva tuvastamine võtab natuke aega, samuti läheb veidike aega Soomes (seda eelkõige venelastel, kes peavad nüüd hästi ettevaatlikult mängima). Ameeriklased tegutsevad samas teisel rindel: nad võtavad ühendust piirkonna vasallriikidega (kelleks on Balti riigid) ning paluvad omale hankida "erategijatelt" tiim, mis koos spetsialistidega saadetakse laeva üle võtma. Ülevõtmismeeskond võtab laeva üle ja pärast mõningaid arusaamatusi veenavad nad meeskonda käituma nagu ette nähtud. "Erategijate" tiim koosneb suure tõenäosusega ullikesteks, kes on kaasas rohkem "massi" pärast.
Kuna aktsioon toimub kusagil Rootsi piirivetes, siis igaks juhuks saadetakse Soomlastele ka lunarahanõue. Lunarahanõue muide lasti omanikele ei jõua, vaid jääb kuhugi toppama. Võimalik, et selleks hetkeks on ka venelased kogu asjast haisu ninna saanud. Venelastel on nüüd korraga kolm muret: esiteks ei tohi info lasti kohta lekkida, teiseks ei tohi last kolmandate osapoolte kätte sattuda ja kolmandaks tuleb vältida laeva sattumist mõne suurema linna lähistele. Viimane on oluline juba kasvõi seetõttu, et laev ise võibki osutuda pommi kohaleveovahendiks ning plaan võib-olla oligi see lõhata ilma seda laevalt maha toimetamata. Igal juhul saadetakse välja eksaader, Atlandil juba paiknevatel sõjalaevadel kästakse blokeerida ligipääsud suurematesse sadametesse ning enamus sealkandis viibivad allveelaevad kaasatakse otsingutesse. Antakse käsk laev uputada, kui seda ei õnnestu ise üle võtta. Samuti antakse käsk sekkuda, kui kolmandad osapooled peaks laeva enda valdusesse saama.
Samaaegselt võetakse Moskavast ühendust kõikide osapooltega ning hoiatatakse: kui keegi laeva omaalgatuslikult katsub kinni nabida, siis tuleb sellest väga palju pahandust. Näiteks võib juhtuda õnnetus mõne sealkandis luusiva allveelaeva torpeedoga, mis iseeneseslikult stardib. Loomulikult lubatakse ka hüvesi koostöö eest. Tänu sellele vaikivad kõik informeeritud allikad.
Mingil hetkel lahkuvad laevalt operatsiooni ajud. Kas nad ka relva kaasa võtavad on küsitav, kuid seda ei saa välisatada. Kaaperdajate arv väheneb kümnelt kaheksale. Kahuriliha jäetakse maha, kuna nad ei tea niikuinii millestki midagi ja nende taust on selline, et nad ei huvita kedagi.
Vahepeal katsutakse jälgi segada: esiteks katsutakse laev kaaperdada Rootsi vetes, kuna sellisel juhul näeksid reeglid ette, et kohut nende üle mõistetakse rootslaste poolt. Igaks juhuks tehakse ka lunarahanõue soomlastele. Venelased ignoreerivad seda katset ning kuuluatvad, et kuritegu leidis aset rahvusvahelistes vetes, mis tähendab, et kohut peetakse kinni nabinud riigi kohtuvõimude poolt.
Täenäoliselt valgustati kogu operatsiooni olemusest toimumise hetkel ka paari tähtsamat USA nina, andes mõista, et kui te aitate äparduse maha vaikida, siis kunagi hiljem vaatame meie kõrvae kui teil peaks midagi sarnast juhtuma: quod pro quo. Ilmselt soovitatakse ka unustada see kaaperdamisüritus. Vastutasuks lubavad venelased, et nad ei uuri seda värki rohkem, vaid võtavad seda kui tavalist lolli kaaperdamist.
Märkmisväärne on kogu protsessi juures on see, et mitte ükski Euroopa ametlik kanal ei kommenteeri seda asja, ajakirjandus teeb küll erapooletuid katseid, kuid informeeritud allikad vaikivad kui üks mees. Informeerimata allikad küll spekuleerivad, kuid kuna nad midagi ei tea, siis tekitavad nad rohkem segadus kui müra, mis on kõiki osapoolte jaoks teretulnud nähtus.
Mis arvate?
Bill Clinton Kim Jong-ilil külas
Bill Clinton
Kui mõned välispoliitikahuvilised on Bill Clintoni visiiti Põhja-Koreasse tituleerinud tulemuslikuks diplomaatiaks, on minu arvates tegemist hoopia Aasia riigi tulemusliku (väljapressimis)poliitikaga. Tuumarelva arendamine kuni punktini, kus on tehtud katsetus, mandritevahelise ballistilise raketisüsteemi väljatöötamine ning röögatu sõjaväe püssi all hoidmine on Kim Jong-ilist teinud selle, mida Saddam Hussein ei olnud: reaalselt ohtliku vaenlase, kellega rinni pistmine ei jätaks küll võitjast mingit kahtlust, kuid poleks kaugeltki ohutu.
USA on korduvalt keeldunud kõrgetasemelistest kontaktidest Põhja-Koreaga, viidates selle soovimatusele lahendada tuumaküsimust ja kui Põhja-Korea oli valmis tuumaküsimust lahendama, siis soovimasule lahendada tüliküsimusi Jaapani ja Lõuna-Koreaga. Viimased kriitilised kommentaarid ning jäik keeldumine läbirääkimistest pärinesid Bill CLintoni küljeluult Hillarylt, mitu korda ja loetud päevade eest. Nüüd järsku sõidab USA-sse mitte lihtsalt suvaline diplomaat, vaid endine president isiklikult, kohtub mitte lihtsalt suvaliste diplomaatidega, vaid Kim Il Jongiga isiklikult. Kusjuures mõlemad mehed söövad koos lõunat, mis on oluline asi: näiteks ei leidnud Obama aega einestada koos Prantsusmaa presidendiga kui ta Pariisis viibis
Millest härrad siis kõnelesid? Ilmselt ei vaja suurt leidlikust asjaolu, et kahe ajakirjaniku pantvangistamine (kuidas muidu seda asja nimetada) ja selle egiidi all läbirääkimiste pidamine oli vaid ettekääne. Läbi aegade on USA keeldunud igasugustest läbirääkimistest taolistel teemadele, toetudes pigem saablitäristamisele ja kolmandate osapoolte abile. Pigem oli tegemist siiski millegi sootuks enamaga ja pantvangide vabastamine andis selleks meeldiva võimaluse pidada läbirääkimise ilma, et kumbki pool peaks tundma kannapöörde pärast piinlikust.
Tõenäoliselt on USA valmis tunnustama Põhja-Koreat tuumariigina: sõjaline sekkumine ei oleks mõeldav ilma korvamatu kahju tekitamiseta naabritele, kelleks antud juhul on Jaapan, Lõuna-Korea, Venemaa ja Hiina, kellest kaks on vähemalt paberil liitlased ja kaks geopoliitika võtmefiguurid. Samuti on oluline välistada Põhja-Korea ja Iraani koostöö -- eriti kui lähitulevikus peaks tekkima vajadus Teherani vastu sõjalist jõudu rakendada. Pealegi on praeguses majanduslikus olukorras oma suurte baaside hoidmine Lõuna-Koreas ja Jaapanis kulukas ning suuresti ka tarbetu.
See kõik on oluline nihe USA välispoliitikas: varasemal ajal on iga kord kui kahe Korea suhetes oli näha pingelanguse märke, Washington sõjatrummi taguma hakanud ning põhjapoolset Koreat ähvardama asunud. Selle aastakümne jooksul on seda juhtunud juba kaks korda. Konflikt Koreate vahel on pikalt olnud baaside Aasias paiknemise aluseks ja seetõttu oli tüli õhutamine Ühendriikide välishuvide oluline osa. Kui see huvi nüüd raugenud on, siis kaob selle järele vajadus.
Põhja-Koreal omakorda on isolatsioonist ammu "kopp ees". Kim Jong-il on selle koha pealt nagu suur poiss, kes tahaks enne surma välismaal käia, kalliste autodega ringi sõita ja Mallorcal puhata. Tuumatehnoloogia arendamine ning nõnda suure sõjaväe pidamine käib sellele riigile tegelikult üle jõu ning esimene paistiski olevat pigem pilet läbirääkimistelaua taha. Võimalik on koguni see, et tuumakatsetus, mis läbi viidi, toimus Hiinalt või Venemaalt "laenatud" põrgumasinaga.
Nagu näha on laiemas laastus mõlemal riigil täiesti ühilduvad huvid. Kui ameeriklaste ja korealaste läbirääkimised osutusid edukaks, siis hakatakse ajapikku Põhja-Korea vastaseid sanktsioone vähendama, kuni need paari aasta pärast täielikult kaovad. Kim Jong-il seevastu vähendab sõjaväge ning peatab täielikult tuumauuringud. Pikemas perspektiivis vähendab oma sõjaväge ka Lõuna-Korea ning kui see on valgus, mis tunneli lõpus paistab, siis tuleb kõne alla isegi Koreate ühinemine. Aga seda ainult eeldusel, et läbirääkimised edukad olid. Asjale annab jumet ka see, et taoliste sündmuste käigu korral ei kaota kumbki pool oma nägu.
Gruusia ja Iraak
Gruusia lipp
Aasta on pisitasa augustisse veerenud ja varsti saab aasta täis Venemaa ja Gruusia konfliktist. Ajakirjandus ning poliitikud (kes neid suudaks lahuta) võtsid sõna, tegid erinevaid prognoose, mis peaaegu kõik valedeks osutusid. Ma tegin ka eirnevaid prognoose ja erinevalt "gruusia ekspertide" omadest läksid need enam vähema kõik ka täkkesse. Nüüd, kus asjad mägede poegade mänguväljakul jälle huvitavaks hakkavad minema on ilmselt paras aeg taaskord progrnoose teha ja siis vaadata kuivõrd asjad täkkesse lähevad.
Minu esimene prognoos on see, et Venemaa ei soovi Gruusiat vallutada. Eelmine konflikt näitas, et Gruusia ei suuda ka parima tahtmise juures Venemaale midagi vastu panna ning selle koha pealt meenutab kogu algne konflikt esimest Iraagi invasiooni.
Jah, nende kahe konflikti vahel on teatavaid erinevusi eelkõige just selles mõttes, et Kuveit on ikkagi iseseisev riik ning tähis kütusetarnija kogu maailmale, kuid kui meedia reaktsiooni vaadata, siis sellest ei piisanud: Saddam Husseinist mainiti kuvand kui verejanulisest mõrtsukast, kelle meeldevalda ei või ühtegi riiki jätta: tegemist oli ikkagi ju kahe iseseisva riigi vahelise konfliktiga ja USA on palju tõsisematelgi puhkudel silma kinni pigistanud. Gruusia puhul oli Lõuna-Osseetia juriidiliselt küll Gruusia osa, kuid tegelikkuses polnud grusiinidel sinna juba pea kaks aastakümmet asja olnud. Ka Saakašvili suutis jätta endast kuvandi kui ebastabiilsest ja verejanilisest jõhkardist kui ta lasi Gradidega elamurajoone pommitada. Selle koha pealt silma kinni pigistamiseks kulutas ta aga ära kogu lääneriikide goodwill-i, mis talle nüüd on valusalt kätte hakanud maksma.
Laias laastus läksid need kaks sõda ühtemoodi: suurriik näitas, et tal on piisavalt jõudu minimaalsete kaotuste hinnaga pealinna ära võtta, kuid viimasel hetkel jätab selle suuremeelsuse märgina tegemata. Ühendriigid lõid Iraagi kohale lennukeelutsoonid, seadsid päris reeglid relvastusele ja jätsid Iraagi maha praktiliselt nii, et riik oli püksid rebade peal. Venemaa ei pidanud enamusi reegleid vajalikuks, sest tegemist on naaberriigiga ja praktiliselt kogu Gruusi sõjamasin oli hävitatud ning riigil pole enam ei raha ega sõpru kelle käest uusi pauguraudu osta (see goodwill-i küsimus). Siiski vaid sellega Gruusia ei pääsenud ja oma üleoleku näitamiseks tunnustas Venemaa lahku löönud piirkondade iseseisvust, mis sisuliselt võimaldab Duumal sõlmida juriidiliselt korrektseid riikidevahelisi kokkuleppeid.
Venemaa sai eelmisest konfliktist tegelikult kõik, mida ta soovis: esiteks sai ta ringi liigutada muidu kasutult roostetavat sõjatehnikat, teiseks sai ta praktikas katsetada lääneriikide tehnoloogiaid, mida Gruusias kasutati, kolmandaks sai sisepoliitiliselt näidata, et Venemaa on uhke nin suuremeelne riik, kes oma sõpru ei unusta, neljandaks demonstreeris Venemaa, et kui tema arvamust ei arvestata, siis ei arvesta ta ka teiste arvamusega: jutt käib siinkohas Kosovoga, mis oli suure tõenäosusega kogu ürituse jaoks üks kõige olulisemaid kui mitte kõige olulisem tegur ning viiendaks demonstreeris ta et ta ei ole enam Jeltsini järgse ajastu jõuetu ning otsustusvõimetu elevandiga savijalgadel. Teisisõnu polnud Venemaal Gruusia vastu midagi, tegemist oli rohkem asjaolude Venemaa jaoks soodsalt kokku langemisega. Asjale ei mõjunud ilmselt ka soodsalt Gruusia plaan SRÜ-st välja astuda.
Kuid. Oluline on selliste konfliktide puhul arvestada sellega, et sellised konfliktid lihtsalt ei saa läbi. Ei suruta kätt, ei lepita ära. Kuna Gruusi oli rohkem mugavusohver, siis tunneb ta et on ülekohtuselt peksa saanud. Samas tunneb ta ka, et ta ise ei ole päris patust puhas. Teisisõnu on praegult vaja siseriiklikul tasemel Gruusias läbi viia võimuvahetus. Diplomaatia esimene reegel on see, et juhte ei vahetata väevõimuga: sellised katsed vaid võimendavad juhtide positsiooni ja marionetid ei püsi võimult kuigi kaua. Kõikidest riikidest just Venemaal peaks sellega laiaulatuslike kogemusi olema. Kõikidest Venemaa niiditõmbamistest on ainult Kuubas säilinud olukord sellisena nagu see on ja seda sellepärast, et Fidel Castro tuli seal võimule ise, ilma venelaste toeta.
Seega on asi lihtne. Saakašvili tuleb võimult eemaldada ja seda võimalikult kiiresti. Samas peavad seda tegema grusiinid ja omal initsiatiivil. Asja teeb omajagu paradoksaalseks see, et see on nii Gruusia kui Venemaa jaoks parim lahendus.Ausalt öeldes arvan ma, et Venelased prognoosisid kas siis Saakašvili vabathtliku tagasiastumist või pagendamist loetud kuude jooksul, mida aga ei juhtunud kuna mees hoiab kümne küünega võimust kinni. Seega on vaja provokatsioone, et ta midagi rumalat teeks ja annaks rahvale tõsiseltvõetava põhjuse ta võimult eemldamiseks. Sellest ka need manöövrid piiril ja piirijoone tagant keele näitamine. Gruusia on ärevuses, erinevad instantsid teevad erinevaid ja järjest vähem tõsiseltvõetavaid avaldusi, mis ületavaid vaid paari vana sõbra (Eesti nende hulgas) uudisekünnise. Võimalik on ka väiksed hõõrumised piiril, kuid kogu aktsiooni eesmärk ei ole taasalgatada täiemahulist konflikti, vaid suurendada rahva rahulolematust. Muide ka siin on teatav sarnasus Iraagiga: ka USA lootis, et iraaklased ise võimu vahetavad.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui USA-k on Iraak, siis Venemaal on Gruusia. Selle koha pealt valitseb kahe suurriigi vahel status quo ning teineteist praktikas ei torgita. Ütlemised, mis tehaks, tehakse sisepoliitilistel eesmärkidel ja mõlemad mõistavad seda suurepäraselt. Teine Osseetia sõda ja riigi okupeerimine võib tõusta päevakorda ainult siis kui mõnid -švilidest Lenini mausoleumi õhku peaks laskma (analoogselt New Yorki kaksiktornidele) kuid on väheusutav, et see just nüüd juhtub.
