01/1010
Mis on Apple iPad?
Henrik Roonemaa kirjutas tänases päevalehes, et Apple jooksis oma eile välja hõigatud iPad-iga lati alt läbi. Mina väidan, et latt on vaid sellepärast püsti, et Henrik ootas vale lati juures. Tuues võrdluseks kaks Apple varasemat megahitti: digimuusikamängija ja nutitelefon, siis kumbki ei olnud uus toode ja kumbki ei olnud ka revolutsiooniline. Need on olid hoopis tooted, mis olid õigesti tehtud ja mõeldud tarbijagrupile, mida ei eksisteerinud vaid sellepärast, et sobivat toodet ei eksisteerinud.
iPadiga sihib Apple taaskord gruppi, mida ei eksisteeri vaid sellepärast, et seniajani pole ükski toode oma hinna ja kvaliteedi suhtega suutnud seda luua. Henrik nägi selles väljavenitatud iPodi. Mina väidan, et Henrik eksib.
Mida mina näen selle seadmes? Ma näen selle uue põlvkonna seadmete tekkimist, mis mahuvad kategooriasse “consumer computing”. Sellele on pisut raske leida korraliku maakeelset vastet, seega ma ei hakka praegud nii ad hoc seda ka välja pakkuma, kuid selle visiooni taga on seadmed, mis on pidevalt võrku ühendatud, pidevalt käepärast ja alati sisse lülitatud ning valmis kasutamiseks. See on mõeldud kasutajale, kellel juba on arvuti ja telefon ning see pigem täiendab neid, kui asendab.
Seda iseloomustab mitu asja. Esiteks on seade üsna võimas, samas ei toeta asi multitaskingut — jah, see seade lubab korraga käivitada vaid ühe programmi, aga ta jooksutab seda väga-väga sujuvalt.Tegemist ei ole rõhutatult töövahendiga, vaid just tarbimisseadmega, kuigi huvitaval kombel seab ta ilmselt ohtu Executive Level arvutid.
Teiseks on see alati võrgus: WiFi ja 3G kaart hoolitsevad selle eest, et Internet oleks igal ajahetkel kättesaadav ilma eelnevate käivitamiste ja ootamisteta. Isegi sülearvuti ei vedele kusagil lauanurgal oma järge oodates, selle juurde tuleb minna ja nende portatiivsus on siiski makrotasandi portatiivsus.
Kolmandaks ekraan, mis on palju kiidusõnu pälvinud. iPadi praktikas kasutada saanute sõnul teeb Apple üllitis Kindle elu üsna kibedaks, eriti arvestades sellega, et Cupertino firma on sõlminud kokkulepped viie publitseerijaga. Lisaks trügib see personaalse televisiooni turule, mis koos ettevõtte plaaniga alandada telesarjade episoodi hindu oma iStores ei ole kaugeltki võimatu. Vajaduse korral on seda võimalik ühendada ka teleriga, ning sellisel juhul on tegemist 720p funktsionaalsega meediaboksiga.
Natuke üllatav on kaamera puudumine, sest püsivõrgutus lubaks ju ideaalseid videokõnesi. Samas siiski on see mõistetav, sest kaamera on saadaval lisaseadmena ja hinna optimeerimise huvides on arvatavasti tõepoolest mõttekas jätta vabalt valitavaks omadus pilti ümbritsevast maailmast masinasse tõmmata.
Ausalt öeldes olen ma sellisest vidinast juba aastaid unistanud — teate kui tore on ilma arvuti juurde ronimata Wikipediast asju uurida, diival uudiseid lugeda ning köögis veebist toidufoorumeid sirvida. Minu igapäevases vidinakasutuses tekkis äsja just iPhone ja MacBooki vahele päris suur tühimik, mida ilmselt enne poolt aastat midagi ei täida.
12/091
Riia ja Frankfurt
Eile sõitsin Hansabussiga Riiga. Ette tõttavalt pean ütlema, et tegemist oli viimase kahe päeva kõige meeldivama elamusega, sest sellel liinil on päeval 99 kroonine pilet, bussis on WiFi Internet, võimalus sülearvutit või mobiiltelefoni seinast laadida, väga meeldiv reisisaatja ning võimalik ühte teist hambasse saada, kui nälg peaks ootamatult tabama. WiFi kohta niipalju, et pärast Eesti piiri ületamist muutus ka Internet rohkem sümboolseks asjaks ning praktiliseks tööks kõlbmatuks, aga see ei ole vast bussifirma süü.
Lätisse minek oli nagu reis ajamasinaga üheksakümnendate algusesse. Ühest küljest on siin seal värvilised kirjad, teisest küljest on kõik hall — majad, ilm, inimesed ja meeleolu. Näiteks rongiga sõites tekkis tahtmine nutta: mornid ja apaatsed inimesed vagunis suutsid kuidagi mulle kassiahastuse tekitada. Peatustes ei ole Riias muide perroone ning kui vagunist pileteid ostes pead maksma konduktoritala — kassast sai pileti 0.50 latiga, konduktori käest ostest tule lisaks maksta veel 0.30 latti teenustasu. Röövimine!
Vaatasin õhtul ära filmi nimega “Push”. Iseenesest päris hea ideega film, aga kuidagi prostalt üles ehitatud.
Taksoga sõit on Lätis kallim kui Tallinnas. Ilmselt mitte küll päris kaks korda kallim, aga lähedal sellele. Riia lennujaama tasuta Interneti näiteks leida ei tasu. Peale selle valitseb seal kudidagi imelik õhkkond, mille põhjust ma ei suuda seniajani mõista.
Frankfurt-Hahni lennujaam on tikutoos, pisem isegi Tallinna omast. Tasuta Interneti pole nagu Riiaski. Istekohtadega on seal samuti tuuga, aga õnneks ma ei pidanud seal kaua passima. Minu hotell pidi asuma üsna lennujaama lähedal, kuid selle leidmine oli paras nuhtlus. Ühest küljest andis Google map imeliku trajektoori ning teisest küljest ei ole komme majadele või postide külge kinnitada tänavanimesi siia veel jõudnud. Õnneks suutsin ma pärast mõningast ekslemist kaudsete tunnuste järgi oma asukoha ja hotelli asukoha tuvastada. Hotell ise on päris nunnu ja kannab nime Landhotel Airport-Inn. Nende logo on roosa lehm ja kuigi teenindus koosneb neil vaid ühest poisist, kes kogu aeg millegagi hõivatud on, on tegemist ikkagi päris vahva perefirmaga. Isegi tasuta WiFi on neil olemas. Homme peam saja kilomeetri kaugusel asuvale Euromoldi messile 3D printerite asja ajama minema, kuuldavasti on sinna päris korralik ühistranspordiühendus, aga eks näis.

